Arreteerimiskatsed

Isa ja Toomas läksid Sõpruse puiesteel üle autotee. Toomas jooksis ruttu üle, aga isa hakkas mööda tee keskjoont kõndima, et oodata, kuni autod mööda sõidavad. Teisel pool teed keeras Toomas paremale, aga isa läks vasakule. Mul oli valida, kumma järel ma lähen. Hoovides käis parkimas auto, mille juures teised maletajad käisid mängude tulemusi vaatamas. Ma ei saanud aru, kuidas nad auto üles leiavad, kui see parkis erinevatel kordadel erinevasse kohta. Maletajate kabemängu tulemusi kirjutasid üles vähesed.

*
Klaus ütles, et kui ma olen ESM-i vastu, siis mul ei jää muud üle, kui Eestist emigreeruda. Vastasin, et 80 protsenti inimesi on vastu. Klaus küsis ah. Toomas küsis, kui paljud euro vastu on. Vastasin, et 50 protsenti. Toomas küsis, miks neid vastaseid siis kuskil näha ei ole. Vastasin, et algul oli vastaseid 50 protsenti, aga nüüd vähem, pooldajaid on 60 protsenti, sest rahasid edasi-tagasi vahetada ei ole hea. Olin Eriku hoovis. Politsei tuli mind ESM-i vastasuse pärast arreteerima. Pääsesin vabaks, kasutades ära seda, et politseinikud olid naised. Üks meespolitseinik tahtis mind siiski veel kinni võtta, joostes mul järel. Jooksime mitu ringi ümber väikse muruplatsi. Minu edumaa ainult suurenes. Jooksin mööda asfalti, samuti politseinik, kes ei tahtnud muru tallata. Teine meespolitseinik vaatas pealt. Lõpuks ütles ta tagaajajale, et see ei saanud mind kätte, seetõttu kaotas ta õiguse mind arreteerida. Põgenesin hüpates üle lasteaia aia. Jooksin linnast välja metsa vahele. Mets oli enda varjamiseks liiga hõre. Läksin tuttava talu juurde, et ennast sinna peita. Talule tuli läheneda ettevaatlikult, et kontrollida, ega seal külalisi ei ole. Kui ma talusse jõudsin, saabus sinna teiselt poolt politsei mind otsima. Põgenesin akna kaudu uuesti metsa vahele. Taevas tiirutas helikopter, mis mind soojaanduritega otsis. Paistis, et pääsu ei olnud loota. Aga võibolla ka oli, sest helikopterilt ei saanud igat punkti jälgida. Olin majas, milles ma elasin, kui politsei tuli ukse taha mind arreteerima. Küsisin politseinikelt töötõendit. Nad küsisid vastu, kas töötõend peab ka olema. Ütlesin, et peab olema töötõend ja arreterimise põhjendus. Hoidsin korteri ust kinni. Politseinikud lükkasid seda trepikojast, aga ei saanud lahti. Mõtlesin, et nad võivad tuua kangi, millega purustavad ukse hinged. Lasin uksest lahti, et eemalduda. Nüüd jaksasid politseinikud ukse lahti lükata. Mõtlesin, et põgenen rõdu kaudu. Alla hüpata on vist liiga kõrge, parem on naabrite rõdule ronida. Või peidan ennast tagatoas voodi alla. Aga see ei ole hea mõte, sest politsei võib voodi alt minu hingamist kuulda. Mõtlesin, et ma olen selliseks olukorraks valmistunud. Kui mind arreteerima tullakse, põgenen põrandaluugi kaudu, mille all on salakäik. Võibolla jätan käiku minnes luugi lahti ja vaiba selle pealt ära. Aga politsei mind käikudest üles ikkagi ei leia, sest neid on kaevatud mitmes suunas.

*
Lamasin voodis. Seina peal oli plakat, millel oli kujutatud hõbeniitidega seelik. Juurde oli kirjutatud lugu, et kui keegi tahab kedagi ainult endale saada, siis paneb talle esimesel ööl hõbeniitidega seeliku selga. Leidsin enda voodist hõbeniidi. Selle oli sinna poetanud naine, kes oli selle plakati seinale kleepinud. Viskasin niidi voodist välja. Naine arvas, et ma ei pööra talle sellepärast praegu tähelepanu, et teisi inimesi on ka juures. Aga ma ei kavatsenud seda hiljem ka teha.

*
Vaatasin vana Kaunase puiestee hoovi. Mõtlesin, et ma mõistan oma rahvast. Nõukogude ajal oli rahvas alla surutud. Vabanedes suhtuti oma riiki lugupidavalt, aga nüüd on see unustatud ja tahetakse riigi vastu viha välja valada, mis Nõukogude ajal tegemata jäi. Olin arreteerijate käest põgenenud. Mõtlesin, et internetis poliitikast kirjutada ma ikkagi ei saa, sest mind tuntaks jutu sisu järgi ära. Nähtaks, milliselt IP-aadressilt on kirjutatud ja tuldaks mind arreteerima. Ma võiks kirjutada iga kord erinevast kohast, aga palju selliseid kohti ei ole, kust mul internetile juurdepääs on. Läksin ajalehetoimetusse rääkima, et lehes kirjutataks, et ESM-i vastaseid arreteeritakse. Ütlesin, et seda ei saa lubada, et inimesi poliitilistel põhjustel arreteeritakse ja nad jäävad teadmata kadunuks. Ajalehe toimetaja oli Tõnu. Ta lasi mul joonistada pilti. Joonistasin vaate aknast. Joonistasin, et aknast paistab kaks vastasmaja, mille aknad näevad välja nagu trellid. Tõnu tahtis, et ma joonistaks haldjakrooni ka. Joonistasin selle tema jooni üle tehes. Kui lugu oli ilmunud, andsin ennast arreteerijatele kätte. Mõtlesin, et võibolla kirjutatakse sellest nüüd ainult "Tartu Postimehes", mida üheski teises maakonnas ei loeta.