Uus kroonikalehekülg

Ostsin aptekist hambaniiti. Alles pärast tuli meelde, et mulle on ka digiretsept. Aga sellega poleks ma siis kiirustanud, kui hambaniit poleks otsa saanud. Küsisin pikemat hambaniiti. Ühel korral anti mulle ainult lühikesi juppe, mis said hästi ruttu otsa. Võibolla oli mõeldud, et igaühte mitu korda kasutada. Aga sellega paneks vana mustust suhu tagasi. Hambaharjaga tehakse seda nagunii. Uue hambaharja peaks ka ostma, sest  vana näeb kulunud välja. Viimati ostetud prillidele tekkis ka esimene kriimustus, mida ei paista olevat võimalik eemaldada. Eelmised prillid olid lõpuks üsna kriimulised. Aga nägemist see väga ei seganud. Üks täpp vist siiski natuke segas. Need prillid on mul veel alles, nii et saab kontrollida. Viimase ajani oli ka ninapadi, mida oleks võinud proovida prillipoes tagasi panna. Aga mõne päeva eest läks see prügikasti. Vist põhjendusega, et kui majas käib väikseid lapsi, siis ei tohi lasta neil väikseid asju suhu panna. Või nägi see lihtsalt kole välja. Prillid tunduvad osadele inimestele vist üldse koledad, et lapsed prillikandjaid kiusavad. Võibolla tunduvad prillikandjad ka ülbed. Kui lasteaia silmarühma pandaks üks ilma prillideta laps, siis võibolla hakataks teda kiusama. Ketserite tuleriidal põletamine ja prillikandjate kiusamine on ehk sama psühholoogilise seletusega. Mul õnneks lapsena prille ei olnud. Uuemal ajal on tõenäoliselt paljud inimesed minu peale sellepärast vihastanud, et ma neid tänaval ära ei tunne. Kes ise tunneb, see ei pruugi tulla selle peale, et teine ei tunne. Ja kui tuleb selle peale, võib ikka vihastada, et teise inimese äratundmisvõime on tema omast erinev. Kui ma kuulen, et keegi on lõpetanud ülikooli cum laude, tuleb mulle meelde, kuidas ma sain lõputöö kaitsmisel B. Ja kuna kõigi cum laude saajate puhul seda rõhutatakse, tuleb see meelde sageli. Enne kaitsmist öeldi mulle, et kaitsmisel mingit probleemi ei tohiks tekkida. Kui ma oleks A-le kaitsnud, ei oleks ma ikkagi cum laudet saanud, sest sel aastal nimetati seda kiituseks. Minu ajal olid ülikooli asutustel ilusad eestikeelsed nimed, aga mulle ei meeldi, et nüüd on osakonna asemel instituut. Mina olen instituute seostanud inseneridega. Stalin nimetas kirjanikke inimhingede insenerideks. Mind nimetavad viisakad inimesed kirjanikuks ja ebaviisakad grafomaaniks. Ise ma ei kasuta enda kohta kumbagi nimetust. Esimeses järjekorras pean ennast ajaloolaseks. Blogi võib ka võtta ajalookroonikana. Ühel eksamil tuli koostada kohalike ajaloolaste edetabel, siis ma panin esikohale kroonik Henriku, sest tema alustas siinse maa ajaloo kirjutamist nullist. Täna lugesin artiklit, kus tema nimi on ühe tähe võrra pikem - Hendrik. Entsüklopeedias on Henrik. Kroonika on ka kodus olemas, aga ma esimesel hetkel ei leidnud riiulist üles. Tegelikult on kroonikatekstis see nimi üldse ladinapäraselt.