Vaenlase vastuvõtt

Inimesed ootasid hambaarsti vastuvõttu. Oli valida, millise hambaarsti juurde minna. Sai valida erineval korrusel või tänava erinevas osas asuvaid. Otsustasin minna tänava kaugemas otsas asuvasse. Läksin ringiga teise tänava kaudu. Selgus, et seal oli hambaarstiks minu vaenlane. Tal oli väraval silt, et kõigepealt tehakse traditsioonilisi katseid. See tähendas, et ma pidin lendavate esemete eest kõrvale põiklema. Varem oli see mul õnnestunud. Lootsin, et õnnestub ka nüüd. Aga ühe eseme eest mul siiski kõrvale hoida ei õnnestunud. Mulle lendas haamer vastu meelekohta ja vaenlane hakkas naerma. Aga ma jäin ellu, sest vaenlane oli asja niiviisi korraldanud.

*
Järgmisel päeval mängisin malet. Ühel maletajal sai mäng läbi. Ta ulatas mulle oma kohvitassi, et ma sinna kohvi juurde kallaks. Tahtsin seda juba teha, aga siis otsustasin, et oma mängu ajast ma kohvi ei kalla. Vaenlane, kes oli mulle eile haamri meelekohta visanud, oli lugenud minu tänast blogisissekannet. Ta ütles, et ma näen juhtunust hoolimata ikka veel häid unenägusid. Ta ütles, et mu unenäod on paremad kui ma arvan.

*
Ema tuli hommikul meie tuppa ja hakkas midagi rääkima. Ma ei vastanud ühelegi tema lausele, sest ma ei teadnud, kas ma olen ärkvel või magan. Kui ma juttu kuulsin, siis võisin olla ärkvel, aga silmad olid mul kinni. Olin une ja ärkveloleku piiril. Aga kui ema nimetas Austraaliat, siis hüüdsin, et palun korrata. Ema kordas, et isa pani aja kinni, et me lähme aastatel 2018-2019 perega Austraaliasse reisile. Mõtlesin, et mina ei lähe. Ma ei teadnud, kas isa ei ole selleks ajaks sinna reisimiseks liiga vana. Buss hakkas sõitma. Imetlesin sõidu ajal oma postkaardialbumis olevaid postkaarte. Üks seeria oli seal Kalevipoja-teemaline.