Hirm seente ees

Vennad rääkisid, et hiinlased tulevad Euroopasse elama ja hakkavad Euroopa kirjanikeks. Nad kirjutavad raamatuid kosmoselaevast B, ainult tehnilistest asjadest. Hüüdsin eemalt, et tehnilised raamatud on kõige paremad. Lamasin voodis. Rääkisin kellegagi, aga ma ei teadnud, kes ta on. Ta tuli ja kõditas mind selja tagant. Hakkasin naerma. Isa oli juba Saaremaal ja ootas, et pere talle järele läheks. Teised asusid teele, aga mina jäin koju. Üks vend jäi ka, sest Saaremaal oli plaanis seenele minna, aga vennal oli tekkinud seente ees hirm. Ta tõi võrdluse, et kui kümme muna katki lüia, siis üks neist on mädamuna. Vastasin, et seistes lähevad kõik munad mädaks, aga kõik seened mürgiseenteks ei muutu. Vend rääkis, et ta algul mõtles, et läheb teistega kaasa, aga siis jõudis järeldusele, et kui ta seenekorjajatega niisama kaasa kõnniks, oleks tal halb olla. Ta hakkas nutma. Mulle tuli uduselt meelde, et ükskord varem juba, kui meil seenesoust oli, oli ta vist öelnud, et tema seeni ei söö. Mõtlesin öelda, et vend usuks, et ema on väga hea seenetundja. Siis mõtlesin, et seda ei ole mõtet öelda, sest vahel pakutakse ka kellegi teise korjatud seeni. Mõtlesin, et võiks öelda, et seenemürk hakkab mõjuma aeglaselt ja tavaliselt jõuab veel arsti kutsuda. Olime Paides. Tartu vanaema rääkis, et asju tuleb ravida nendega kokkupuutes. Kuuma sütt tuleb sõrmega puudutada ja hirmu mürgiseente ees tuleb ravida mürgiseente söömisega. Ta on paar korda elus mürgiseent söönud. Ükskord oli vanaisa saatnud talle kirja: "Ma ei ole veel oksendanud. Usu, see oli mürgiseen. Ole terve. Teine aed." Väljusime ühest suvilast. Vaatasin, et mööda maanteed tuleb mingi loom. Sealt tuli kaks hobust ja üks koer. Hobused läksid majast mööda, aga koer tuli meie juurde trepile. Ta tundus kallale kippuvat. Lõin teda jalaga.