Kauge tuluke

Mulle öeldi, et ühte asja ma Rootsis sõin. Vastasin, et mina pole Rootsis käinud. Selle peale hakati naerma. Mind kas ei usutud või tegi nalja see, kui keegi vähe reisis. Ütlesin, et aga kui teised Rootsist tagasi tulid, siis ma võisin nende kaasa toodud toitu süia. Räägiti, et seda toitu inimene ära ei seedi, vaid see jääbki kõhtu. Aga üks poiss, kes noorelt suri, ei surnud siiski selle söömise tagajärjel, vaid kurnatusest. Tal oli palju tööd ja ta pingutas sellega üle. Ütlesin, et ta sai viimasel hetkel töö valmis. See vastus muutis teised lõbusaks. Ütlesin, et tegelikult see on tõsine asi. Kõndisin üle muruplatsi. Selle juurde sõitis üks masin, mis langetas ühe puu. Pidin olema ettevaatlik, sest puu oleks peaaegu mulle pihta langenud. Korjasin kummelinuppe ja sõin need ära. Siin kasvas väga suurte nuppudega kummel. Olime reisil. Jõudsin koos ema ja Pillega raudteejaama. Nad ütlesid, et nüüd läheme rongi peale ja sõidame koju. Vastasin, et aga mul jäid asjad majja, sest ma arvasin, et me lähme sinna veel tagasi. Seal on minu kõige tähtsamad asjad. Või mitte küll kõige tähtsamad, aga väga tähtsad. Ema ütles, et hea küll, siis me ei sõida ühe tema tuttavaga koos. Eemal põles tuluke. Pille ütles, et see on selle maja tuli. Küsisin, kust ta teab, kas teistel selle küla majadel ei ole elektrit. Pille vastas, et see maja asub tuleliinil. Ta loetles, millistes selle küla majades on elekter ja millistes mitte.