Teadmatuses peatoimetaja

Olin koolis oma ajakirja välja andma hakanud. Isa ütles, et sellel on 12 lehekülge. Tegelikult luges ta iga veeru erinevaks leheküljeks. Ühel leheküljel oli 3 veergu. Kõiki ajakirja esimeses numbris trükitud artikleid ma ei olnud ise läbi lugenud. Ühes artiklis kirjutati, et Lõuna-Sudaanis elab inimsööja madu. Alles nüüd sain aru, et see on kirjutatud Põhja-Sudaani elanike seisukohalt. Põhja-Sudaanis elasid araablased ja Lõuna-Sudaanis neegrid, kelle vahel toimus sõda, pärast seda kui riigi kõige lõunapoolsem osa Darfur oli iseseisvunud. Ajakirja järgmises numbris tuli selle kohta õiendus avaldada. Üks kaastööline oli kriitikatundeta refereerinud välismaa ajalehe artiklit. Ühes teises esimese numbri artiklis oli veel Sudaanist juttu. Teine number tuli esimesest parem ja läbimõeldum. Peep ütles, et nüüd võib seda trükkima hakata. Pille P. pani trükimasina käima. Kuigi ma olin peatoimetaja, ei teadnud ma, kust leiti trükkimiseks raha või kuidas kaastööd kogunesid. Esimest numbrit oli müüdu raha eest, aga teist jagati tasuta. Kahtlustasin, et kui raha ei koguta, siis jääb ajakirja ilmumine lõpuks seisma. Krister oli varasemas klassis andnud välja ajalehte, aga mina andsin ajakirja. Jõudsin seda veel enne kooli lõppu teha.

*
Lugesin ühte autorit. Ta huvitas mind sellepärast, et ta kirjutas ajaloost. Autor kirjutas, et näeb oma ülesannet ajaloo ilukirjandusse tagasi toomises. Seda olin ma ise ka teinud. Olin kirjutanud ajaloost kahes ilukirjanduslikus raamatus. Aga mind erinevalt sellest autorist huvitasid muud teemad ka.