Palliga meenutamine

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Sain Peebo järel teise koha. Just meistrivõistlustel oli nõrk koosseis. Aga ikka ma ei tulnud esimeseks. Seekordne tulemus oli siiski parem kui varasemad ja võimaldas järgmine kord esikoha peale mängima hakata. Käisime teist korda keskkooli viimases klassis. Lähenesid lõpueksamid, aga nende kuupäeva ei olnud veel teatatud. Või oli teatatud siis, kui mina puudusin. Aga tundus, et eksamid ei ole veel juuni alguses, vaid kool jätkub juuni teise pooleni. Mul oli võimalik eksamiteks kõik selgeks õppida samal viisil, nagu eelmine kord - et loobuda kuni eksamiteni malega tegelemisest. Ma olin sellega juba liiga kaua edasi tegelenud. Mõtlesin välja luuletuse. Seejärel ärkasin üles. Mõtlesin, et seekord teen uut moodi ja ei jäta luuletust meelde. Võibolla ma veel päris ärkvel ei olnud, vaid ainult pooleldi. Proovisin silmi lahti teha, aga need veel ei avanenud. Läksin suurde tuppa. Seal ütlesin vendadele, et hakkame jälle seda mängu, mis ükskord, et viskame üksteisele palli ja iga viske juures ütleme ühe meeldetuleva asja. Henn vastas, et neid asju saab raamatust vaadata. Vaidlesin vastu, et raamatust vaatamine ei ole meenutamine.