Eesti ajalugu II

"Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg". Koostanud ja toimetanud Anti Selart. Tartu 2012. 456 lk.

Raamatu kohta on ilmunud juba väga palju arvustusi. Vastukajade ja raamatu alguse põhjal olen kriitikat ka põhjendatuks pidanud. Nüüd on kogu raamat peale lisade läbi ja pean kokkuvõttes tema ilmumist positiivseks. Mõni asi oleks võinud paremini olla, aga üldiselt on ajalooraamatud minu jaoks kõige huvitavamad raamatud.

Lauri Vahtre heitis "Akadeemias" raamatule ette liigset erapooletuse taotlust, põhjendusega, et meelde jätmine toimub emotsioonide kaudu. See argument ei ole siiski lõpuni õige, sest meelde jätmiseks ei pea emotsioonid tekkima autoril, vaid lugejal. Ja see raamat on tekitanud palju emotsioone. Oma esivanematele saab lugeja kaasa elada ka siis, kui autori seisukoht on vastupidine. Minus tekitasid positiivseid emotsioone näiteks kroonikatest ümber kirjutatud pikad arhailised muinas-eesti inimesenimed. Kuid ilmselt teeb ka kirjutaja oma tööd paremini ja kiiremini, kui tööga seostuvad positiivsed emotsioonid. Oma seisukoha pealesurumisest hoidumine on üks stiilivõte, aga iga hinna eest seisukoha võtmisest hoidumine võib viia vaenlase poolele asumisele. Tundub siiski, et igaühel raamatu rohketest autoritest on oma seisukohad, mis ei ole alati teiste omadega kooskõlas.

Raamatu teema on Eesti keskaeg. Ühes tagapoolt toodud lausest võib välja lugeda, et tehakse vahet kõrg- ja hiliskeskajal. Hiliskeskaeg ei olnud Euroopas ilmselt nii kõrge kui kõrgkeskaeg, sest katk, renessanss ja eelreformatsioon tähendasid juba keskaja allakäiku. Kuid nende perioodinimetuste kasutamisel ei paista olevat üksmeelt, sest paari päeva eest raadiosaates üks ajaloolane ütles, et veel Jeanne d’Arc elas kõrgkeskajal. Mõne periodiseeringu järgi oli tema sajand keskaja ja uusaja piir. "Eesti ajaloost" mulle ei jäänud meelde, et oleks selgitatud, kust läheb piir kõrg- ja hiliskeskaja vahel. Eesti puhul on kõrgkeskaja mõiste pealegi vaieldavam, sest kui sellesse peaks mahtuma 13. sajand, siis see oli siin maal alles keskaegse ühiskonna välja kujunemise algus. Raamatust "Renessansiaja inimene" kirjutades väljendasin mõtet, et võibolla algas uusaeg kultuuris varem kui poliitikas. "Eesti ajaloos" on talurahvakultuuri osas väljendatud vastupidist mõtet, et selles kestis pikk keskaeg 19. sajandi alguseni.

Keskaeg algas Eestis võõrvallutajate saabumisega. Raamatus on selle alguse kohta muistse vabadusvõitluse mõistet kasutatud ainult jutumärkides, eelistades nimetada toimunut ristisõjaks ja näha seda osana laiemast ristisõjaliikumisest. Minu arvates see ei ole vale, aga see ei ole asjale eestlase silmade läbi vaatamine. Oleks saanud kirjutada ka veel laiemalt kogu maailma ajaloo pühadest sõdadest, võttes hulka ka islami džihhaadid. Autorid eelistavad kõigepealt Pariisis ära käia ja seejärel minna Nuustakule, aga Euroopast kaugemale ega eriti ka idanaabrite juurde nad väga ei kipu.

Enne Teist maailmasõda oli selge, et eestlased elasid Eesti Vabariigis. Praegu kõlab vaidlusi, kas meie riiginimeks on Eesti Vabariik või Euroopa Liit. Sama moodi oli asi riiklusega segane keskajal. Kui riiklik kuuluvus oli nagunii segane, ei oleks vast pidanud nii rangelt riigipiiridest lähtuma, et setud raamatust välja jätta. Selles raamatus on rõhutatud, et Liivimaa ordu oli Saksa ordu haru. Ükskord "Tunas" Vello Helgi raamatut arvustades ma arvasin, et Liivi sõja ajal ei peaks enam Saksa ordust rääkima, sest Liivimaa ordu oli iseseisvunud. Vähemalt sisuliselt ta seda oli, kuigi ma ei ole vaadanud, kuidas tolleaegsetes dokumentides kirjutati. "Eesti ajaloos" kirjutatakse ka sellest harude eri teed minemisest, kuid järgmises lauses on Liivimaa ordu puhul endiselt tegemist vaid haruga. Sõdade puhul räägitakse siiski Liivimaa-Vene, Vene-Liivimaa ja Vene-Liivi, mitte Vene-Saksa sõjast, esimesest juba enne harude lahku minemist. Toimetajana ma oleks kirjutanud märkuse, et kui Venemaa asemel kirjutada Vene, siis sama sõja nimes peaks lühendama ka Liivi, mitte jätma Liivimaa.

Üks asi, mis seniseid kriitikuid häiris ja mis Selarti esitlusel peetud kõne järgi ei ole kõige olulisem, et Jüriöö ülestõusust on lühidalt kirjutatud. Varem on selle kohta kirjutatud terveid raamatuid. Ilmselt autorid ei tahtnud pikalt kirjutada, kui seda on varem tehtud ja midagi uut pole allikate vähesuse tõttu avastatud, ainult kahtlused on süvenenud. Kuid see raamat peaks olema paremate üliõpilaste õpik, kes uut raamatut enne eksamit lugema hakates peavad ajapuudusel vana lugemisest loobuma, seetõttu tuleks kõiki kõige tähtsamaid asju minu meelest korrata. Mind häiris, et Jüriöö ülestõusu esmakordsel mainimisel oli see väljend nagu ka raamatu algul "meie esivanemad" pandud jutumärkidesse.

Kuna Eesti ajaloos varakeskaega ei olnud, kattub Eesti keskaja köide suuremalt osalt raamatu "Renessansiaja inimene" ajaga. Sellest hoolimata on "Eesti ajaloos" saadud läbi peaaegu ilma renessansi mõisteta. Üks lause jäi meelde, et eesti talurahva ehteid olevat mõjutanud gooti stiil ja renessanss. Eestis kindlasti nii selget renessanssi ei olnudki kui Itaalias, aga paljud arengud olid siiski Itaaliaga sarnased. Näiteks püssirohu kasutuselevõtt. "Eesti ajalugu" nimetab seda palgasõdurite tekke põhjuseks. Enne palgasõdureid kasutati aadlike kõrval sõjakäikudel talupoegi. Kuid Esimese ristisõja kirjeldusest on teada, et talupoegade vägi oli palju vähem võitlusvõimeline kui kõrgema seisuse oma. Hendrik Sepp on kirjutanud sellest, et veel Põhjasõja ajal ei olnud võimalik palju talupoegi sõjaväkke mobiliseerida, muidu oleks majandus seiskunud.

"Renessansiaja inimene" kirjutas sellest, et tol ajal tegeleti kõigi erialadega korraga. "Eesti ajalugu" sellist nähtust ei maini, vaid kirjutab spetsialiseerumisest. Seejuures olevat suuremates linnades spetsialiseerutud kitsamalt. Hendrik Sepa järgi olid Eesti keskaja linnad ka tolleaegse Euroopa kohta suured, alles uusajal toimus tagasiminek. Uus "Eesti ajalugu" toob vastupidi välja, et Eesti linnad olid Euroopa suurlinnadest väiksemad. Muinasaja linnade kohta kirjutatakse, et peale Tartu pole nende muinasaegset olemasolu tõestavat kultuurkihti leitud ja ka Tartus pole see järjepidev, mida Malle Salupere "Akadeemias" ei pea veenvaks argumendiks. Seni on õpetatud, kuidas araabia geograaf Tallinna kaardile kandis. Kui seda enam ei usuta, oleks võinud tuua selle teooria ümberlükke, kuigi võibolla see tuleb esimeses köites.

Mind on huvitanud küsimus, kus asusid autoritaarsuse-demokraatia teljel üksteise suhtes keskaja ja uusaja ühiskond. "Renessansiaja inimene" kirjutas sellest, et renessansi ajal hakkas keskaegne hierarhia lagunema. "Eesti ajalugu" ütleb vastupidi, et keskaegsetele linnaametitele ei olnud omane range hierarhia ja raad muutus ülemuslikuks alles uusajal.

Raamatu lõpul kirjutatakse sellest, et paljud keskaegsed mälestised on veel praegugi alles. Eespool kirjutatakse sellest, kuidas muinasaeg olevat kiiresti unustatud. Seda autorid usuvad, et muinasusu jäljed püsisid kaua, aga mitte seda, et varasemat poliitilist olukorda oleks kaua mäletatud. Mina seda unustamise teooriat ei usu. Homerose eeposed olevat kirjutatud üles sadu aastaid väljamõtlemisest hiljem. Raamatus "Trooja sõda" seletatakse seda sellega, et kirjaoskamatu mälu olevat parem kui kirjaoskajal. Sama arvas juba Platon. Jaan Undusk kirjutas hiljuti, et veel 19. sajandi eestlastel püsis koolis õpitu palju paremini meeles kui praegustel. Seega tundub mulle usutav, et veel Jüriöö ülestõus oli seotud mälestusega muinasajast.

Üks koht, kus autorid erapooletusest loobuvad, on, kui nad kahtlevad, kas reformatsioonil oli eestlaste jaoks positiivset mõju, nagu varem arvatud. Argumendiks on toodud, et reformatsioon oli rohkem sakslaste asi, Piibel ilmus eesti keeles alles tükk aega hiljem ja see ei pruukinud olla reformatsiooni mõju, vaid osa üle-euroopalistest protsessidest. Sellega ma ei ole nõus. Muuhulgas viiendas köites kirjutati sellest, et protestantlike maade kirjaoskus oli suurem kui katoliiklikel või õigeusklikel. Kui pidada kirjaoskust positiivseks, siis oli reformatsioon sellest kohast positiivne. Ühes raadiosaates öeldi, et reformatsioon pole ainult üks ajahetk, vaid pikaajaline protsess. Eestikeelsed raamatud hakkasid reformatsiooni mõjul ilmuma juba enne Piiblit. Kui ladinakeelne kirik muutus saksakeelseks, oli ka saksa keel ilmselt eestlastele paremini mõistetav kui ladina. Kui Piibli tõlkimine oli osa üle-euroopalistest protsessidest, siis ka neid protsesse mõjutas reformatsioon. Tarmo Kulmar õpetas meile keskkooli usundiloo tunnis, et katoliku kirik on hiljem reformatsioonile suures osas järele tulnud. On teada, et reformatsioon kutsus esile vastureformatsiooni, mis oli osalt vastupidine, aga osalt samasisuline kui reformatsioon. Magistriõppes puutusin kokku mõistega vastaste sarnastumise seadus, millega seletati Stalini ja Hitleri riikide sarnasust.

Mõtteid ja seoseid mujalt loetuga tekkis veel palju, millest osad panin kirja ainult paberile ja osasid mitte kuskile. "Eesti ajaloo" eelmise kolme köite puhul olin ma üks toimetajatest, aga nende käsikirju lugesin teise meetodiga kui nüüd läbi saadud raamatut. Käsikirjade puhul lugesin iga lauset kaks korda, et detaile paremini märgata. Nüüd lugesin tavalises tempos ja iga 20 lehekülje lugemise järel kirjutasin lehekülje jagu mõtteid üles, keskendudes rohkem üldisele sisule.