Huvi ei kao

Homme ma vist ei lähe malet mängima, sest see nädal kulub aega ka muude asjade peale. Malega olen pärast viimast turniiri tegelenud kõigil päevadel peale jaanipäeva, mis jäi vahele, kuna see oli raamatu läbi saamise päev ja tegin lõpuspurti. Eelmistel päevadel mängisin avanguraamatust iga päev ühe variandi lauale ja sealt oma peaga lõpuni. Mõtlesin, et vaataks niimoodi raamatu peavariandid viimase leheküljeni läbi. Täna tahtsin sellest puhata ja tegelesin Fischeri malega. Mustal jäi juba esimestel käikudel vanker nurgas ette, aga nuppe oli sellest hoolimata edasi tõsta väga huvitav. Ühel päeval klubis ma mängisin üks käik kauem kui tulemus minu jaoks selge oli, mille peale öeldi, et mul ei ole alistumiskultuuri. Aga minu meelest kaotatud seisude mängimine on ka huvitavam kui kõrvalt teiste mängu vaatamine. Raamatust teiste mängu vaadata on huvitav, aga klubimängu vähem. Võibolla leitakse, et peab võimalikult kiiresti alistuma, muidu ei ilmuta vastase vastu austust ja see on tema võitmisoskuses kahtlemine. Aga paljudes seisudes ma kahtlengi. Kui olen kaotanud viguri, olen kahinud teise veel ja sellega mängu päästnud. Viimase käiguni ma tavaliselt siiski vastupanu ei pikenda, kui just vastasel vähe aega ei ole.