Ettekanne eluloost

Ükskord olin taotlenud ühte kutsekooli vastuvõtmist, aga mind polnud võetud, sest mul oli kirjandi hinne kaks. Kirjanditega läks mul vaheldumisi, et üks läks hästi ja järgmine halvasti. See tuli sellest, et kui sain ühe kirjandi viie, siis tekkis närvipinge, et kas seda hinnet õnnestub säilitada. Aga kui järgmine kirjand läks halvemini, siis rahunesin ja sain sellest järgmine kord jälle paremini kirjutada. Seetõttu ei tohtinud proovikirjand minna hästi, muidu oleks lõpukirjand halvasti läinud. Kutsekooli astumisel olin mõelnud, et kirjand peab olema nii lühike, et mahuks küsimustelehele muude asjade vahele ära, ainult oma seisukohtade tutvustus. Aga teised olid võtnud kirjandi jaoks eraldi paberi. Ükskord politoloogia eksamil olin teinud algul sama vea, et hakkasin kirjutama vastuseid otse küsimuste taha, kust õppejõud neid ei märganud ja kirjutas mulle algul kolme. Või tegelikult ma ei olnud kindel, kui pikka kirjandit kutsekoolis taheti. Kui olin lõpetanud keskkooli, oli mul olnud kohe olemas plaan, et minna ülikooli. Aga kui lõpetasin ülikooli, ei olnud algul plaani, mida edasi teha. Katsetasin tükk aega erinevaid asju, enne kui magistriõppesse astusin.

*
Mulle tuli vastu üks mees. Olin juba ammu tema surmakuulutust lugenud. Ta naeris ja küsis, kas ma arvasin, et ta on surnud. Ta ütles, et surmakuulutus oli muinasjutt. Vastasin, et mulle tundub see muinasjutt, et ta elus on.

*
Läksin ühele üritusele, kus peeti ettekandeid. Pidi räägitama ka autorist, kelle raamatu ma olin koostanud ja sellele saatesõna kirjutanud, mis ootas praegu trükkimist. Olevat selgunud uusi andmeid selle mehe eluloo kohta. Ettekandja rääkis, et seda meest on peetud psüühiliselt haigeks. Seda ma polnud lugenud. Aga ettekandja jätkas, et paistab, et ta tegelikult psüühiliselt haige ei olnud. Jutt tema psüühilisest haigusest oli alguse saanud tööandja sõnadest, kes oli tema tööotsimistaotluse tagasi lükanud põhjendusega, et ta on haige. Aga sellel tööandjal polevat olnud kvalifikatsiooni haiguste diagnoosimiseks. Autori negatiivsus seisnenud emotsionaalsuses. Ettekandja viitas ühele raamatule, mida ma polnud lugenud. Olin lugenud samast sarjast natuke uuemat raamatut. Mõtlesin, et ma ei tee suulistel üritustel ühtegi vahelehüiet, vaid kuulan vaikides. Ma oleks võinud vahelehüüdeid teha, sest olin teemat põhjalikult uurinud, aga suulise jutu puhul ma ei teadnud, kus on sobiv hetk. Kõik, mis mul öelda oli, kavatsesin öelda pärast kirjalikult. Lahkusin ürituselt poole pealt. Mõtlesin, et peaksin saatesõna üritusel räägitu põhjal täiendama. Aga ma ei tea, kas suulise jutu puhul saab täiendusi teha, kui osa asju võib valesti meeles olla. Vahel ma olin mäletanud asju, mida polnud juhtunud. Tegelikult probleem ei saanud eriti tõsine olla, sest ülikoolis olin kõik mälueksamid edukalt tehtud saanud. Võibolla mäletasin suvel olematuid asju rohkem ja talvel vähem. Rääkisin kodus isale, et ettekandja oli öelnud, et autori negatiivsus seisnes emotsionaalsuses. Seda kuuldes sai isa vihaseks, et sellist asja negatiivsuseks nimetatakse.

*
Olin raamatupoes. Mulle oli "Ajaloolise Ajakirja" viimane number postiga koju tulnud, aga tahtsin osta selle poest uuesti, sest koju tulnud eksemplaril olid osad lehed puudu. Poes olid kõik leheküljed olemas. Aga poes müüdavate eksemplaride puudus oli, et neil olid lehed tumedamad. Nad olid selliseks läinud vist poes päikse käes seistes. Rääkisin ühele tuttavale, et koju tuli ühekordne number, aga poes müiakse topeltnumbrit. Koos uue numbriga oli eelmine number ka uuesti välja antud, arvatavasti just varem puudunud lehtede pärast.

*
Sain õpetaja käest tagasi matemaatika vihiku. Tunnis enne selle ära andmist olin püüdnud ülesande lahenduse väga hoolega läbi mõelda ja kirjutanud selle kohta põhjalikke kommentaare, sellest hoolimata, et olin matemaatikas maha jäänud. Õpetaja oli minu kirjutatut palju punasega täiendanud. Aga ta ei olnud leidnud vigu, vaid oli teinud üle minu nõrgalt kirjutatud tähti. Selle tulemusel oli mõni sõna muutunud vigaseks, kus tähti oli nüüd topelt - paistsid nii minu kui ka õpetaja kirjutatu. Algul olin vist kirjutanud tugevama joonega, aga õpetaja kätte jõudmise ajaks oli see tuhmunud. Olin kirjutanud lahenduse kommentaariks luuletusi. Õpetaja oli kirjutanud selle kohta, et matemaatika räägib arvudest, aga luule armastusest. Hindeks olin saanud nelja ja viie. Tänases tunnis tahtsin jälle hoolega mõelda, sest lähenes lõpueksam. Aga võibolla nüüd pidi see raskemaks minema, sest hinnatud ülesanne oli sellisel teemal, mille kohta ma olin juba varem eksamit teinud. Hinde alla oli õpetaja kirjutanud, et ma lahenduse õigsust tõestaks. Aga ta polnud tõestamiseks andnud muutujat, vaid arvu seitse. Vaatasin, et olen leidnud lahenduse ühe muutuja kohta, aga algülesandes oli muutujaid kaks. Õpetaja oli selle tähelepanematusest asendanud veel kolmanda tähega.