Geomeetrilistest kujunditest luulekogu

Vesi jäätus briljantideks. Olin ühes hämaras ruumis ja vaatasin Joanna uut luulekogu. See koosnes üksteise kõrval asetsevatest geomeetrilistest kujunditest, millest osade sisse oli kirjutatud ja teiste sisse joonistatud. Algul mõtlesin, et Joanna elab rahulikult oma katoliiklikku elu, aga siis hakkas tunduma, et koletised on tema jaoks suur probleem. Vaatasin pimedas toas pikka rida raamaturiiuleid, mis seisid üksteise ees. Kallutasin pead edasi tagasi, et vaadata läbi erinevate riiulite vahele jäävate vahekäikude, aga vahekäike oli nii palju, et kõigini pea ei ulatunud. Kordasin sõnu oeh-aeh-oeh-aeh. Mõtlesin, et peaksin hakkama unenägusid üles kirjutama. Ma ei teadnud, kas kirjutada ainult tänased või ka eilsed.