Elu paraneb

Eile mälestuste rubriigis kirjutades nägin praegust aega veidi pessimistlikus valguses. See tuli ehk sellest, et olin öösel natuke halvasti maganud ja pärast seda oli mulle päeval veel kriitilisi lauseid öeldud. Pärast seda on kõik tunnid jälle paremad olnud. Tuju läks eile õhtul heaks, kui lugesin läbi viimase seitsme päeva blogisissekanded. Pärast seda lugesin meeldetuletuseks veel Heinsaare raamatut, mis oli parem kui üleeilne kehvalt tõlgitud romaan. Magama jäin kiiresti ja magasin hommikul piisavalt kaua, unenäod olid paremad kui eelmisel ööl. Täna sõitsin trenažööriga kümme kilomeetrit eilse kahe asemel, lisaks käisin jalutamas, mida ma eile ei teinud, raamatut tõlkisin üle kolme lehekülje. Eile mõtlesin, et kunagi oli värske luuletuse kirjutamine suurem elamus kui praegu. Aga täna mõtlen, et see-eest on praeguseks pea täis elu jooksul kirjutatud häid luuletusi, mida ma saan iga hetk mõttes lugeda, vanasti seda ei olnud. Ja kuigi raadiost ei kosta enam keskmine laul nii ilusalt kui keskkooli ajal, saan ma praegu iga päev lintidelt kuulata neid laule, mis on mulle igas vanuses meeldinud. Malet mängida traditsioonilisest algseisust ei ole enam nii põnev kui vanasti, aga nüüd oskan mängida Fischeri malet, kus iga algseis on uus. Seega kui just halb päev ei ole, on elu praegu ka hea.