Faust

Johann Wolfgang von Goethe. "Faust". Saksa keelest tõlkinud Ants Oras. Tartu 2007. Koos lisadega 414 lk.

Põhikooli ajal käisime klassiga vaatamas "Fausti" esimese osa etendust "Vanemuises". Klassikaaslased istusid all saalis ja mina üleval rõdul, sest jäin teatrisse natuke hiljaks. Oli vist ka vaheaegu, aga jäingi üles istuma. Koju minnes küsiti mult, kas mulle etendus meeldis. Vastasin, et meeldis küll. Aga parajasti oli külas üks kirjanik, kes oli näinud seda varasemal päeval, talle ei meeldinud. Ta polnud rahul nõidade kostüümidega ega sellega, et noor Faust ei olnud üldse Fausti moodi. Natuke paremaks pidas ta vanglastseeni, mis mulle oli kõige vähem meeldinud.

Keskkoolis oli "Faust" kohustuslik kirjandus. Lugesin seda Sanga tõlkes, mida oli kasutatud ka teatris. Paremad salmid on sellest lugemisest siiamaani peas. Aga ma ei lugenud raamatut läbi tervikuna. Praegu kui ma mõne raamatu lugemist alustan, siis enamasti ka lõpetan. Kooli ajal lugesin vabatahtlikult alustatud raamatud sagedamini tervikuna läbi kui kohustuslikud. Kohustuslike vastu oli huvi väiksem, teiseks ma ei ole kõige kiirem lugeja. Kui vastamise päevaks raamatut läbi ei saanud, siis anti juba järgmine kohustuslik raamat ja esimene jäigi pooleli. Sellest hoolimata sain ka osaliselt loetud raamatud enamasti vastatud.

Koolis kõigepealt arutati raamatut suuliselt. Õpetaja iseloomustas seda ja küsis, mida on eeskujuks võetud. Vastasin, et Napoleoni, mida loeti vist õigeks vastuseks. Teiseks pidime kirjutama raamatu kohta kirjandi. Kirjandi teema oli "Kes otsib, ikka eksib teel". Selles kirjutasin, et raamatu algus on hea, aga Goethe on kirjutades teelt eksinud ja teine pool on liiga segane. Vist tõin välja ka, et kui teises pooles üks tegelane saab valmis pisikese tehisinimese, siis peab autor seda mõttetuseks, aga tegelikult on see suur teaduslik saavutus. Õpetaja ei olnud õpilaste kirjanditega rahul. Ta ütles üldistavalt, et õpilased peavad ennast jumalaks taevas, arvates, et võivad Goethet kritiseerida. Kirjanditest polevat aru saada, kas raamatu teist osa on loetud.

Tänavu palju aastaid hiljem tegelen Carlyle’i uurimisega, kellel on üks raamat "Fausti" kohta. Enne selle lugemist otsustasin "Fausti" üleni läbi lugeda. Carlyle pidas Goethet oma aja suurimaks kirjanikuks, seetõttu mind huvitab, mida ta tema juures hindab.

Kuna ma Sanga tõlkes olin raamatut juba osaliselt lugenud, siis nüüd võtsin Orase tõlkes. Mulje oli kohe, et Sanga tõlge on parem. Sang paistab olevat raamatut lihtsustanud, aga Oras keerulisemaks teinud. Teine mulje oli, et Goethe on märksa suurem kirjanik kui enne seda ilukirjanduslikest raamatutest loetud Tohvri. Sest Goethel on palju elemente, aga Tohvril vähe. Goethe oli küll raskemini meelde jäetav, vähemalt Orase tõlkes. Kuigi lugemise ajal tuli meelde, kuidas Sang oli samu kohti tõlkinud. Kolmas mulje oli, et raamatul on kõige parem algus, edasi läheb esimene osa teemalt ebameeldivaks, teine osa on vähemalt Orase tõlkes ka praegu raske lugeda. Päris lõpust jõudis jälle rohkem kohale, sest seda lugesin teistsuguse meetodiga. Kui kooli ajal oli tundunud, et eeskujuks on Napoleon, siis nüüd mõtlesin, et osalt võis Goethe kirjutada ka enda elu põhjal, kuna ta on samuti suurmees. Autor on raamatut nimetanud tragöödiaks, aga tekkis küsimus, kas see on õige, kui lõpp on õnnelik.

Kui Goethe kirjutatud osa oli läbi, lugesin teiste lisatud ees- ja järelsõnu. Neid meeldis rohkem lugeda kui põhiosa ennast, sest need olid kergemini arusaadavad. Ja kuna minu lemmikraamatud on ajalooraamatud ning saatesõnad erinevalt põhiosast võiks liigitada kultuuriajalooks. Kui mina olin kahelnud, kas raamatut saab pidada tragöödiaks, siis saatesõnas öeldi koguni, et see on pigem komöödia kui tragöödia. Seda ma mäletan, et teatris publik kahes kohas naeris ja keegi ei nutnud, aga ma leidsin nüüd lugedes traagilist siiski rohkem kui koomilist. Küsimusele, kas Goethe on võtnud eeskujuks Napoleoni või ennast, leiab saatesõnast vastuse, et ta on kirjutamist alustanud juba enne Napoleoni esile kerkimist. Aga Goethe ja Napoleoni kohtumine paistab olevat siiski tõuge esimese osa ilmumisele. Teiselt poolt on nimetatud, et Napoleoni sõjad pidurdasid kirjutamist. Goethe kirjutas raamatut suurem osa elust. Seda võib põhjendatuks pidada, sest siis saab kirjutada noorusest noorena ja vanadusest vanana. Järelsõnas on toodud välja seda, et Goethe on Fausti kuju loomisel kasutanud ennast, kuigi neid ei peeta kattuvaks. Sarnaselt minu keskkooliaegse kirjandiga peavad kriitikud väärtuslikumaks esimest osa. "Faust" olevat Euroopa kultuuri 3000 aasta ajaloo kokkuvõte. Goethe on kirjutanud, kui vähe on inimeses originaalset, millega ta paistab jagavat Emersoni seisukohta, et hea raamat ongi kompilatsioon. Carlyle on üks väga paljude hulgas, kes "Faustist" on kirjutanud ja teda ei mainita. Saatesõnades on vastuolu, et ühelt poolt olevat "Faust" osa maailmakirjandusest, mille puhul loomismaa pole tähtis, teiselt poolt olevat ta väljaspool Saksamaad suhteliselt vähe levinud, kuna lüürilist luulet olevat raskem tõlkes edasi anda kui eepilist. Vastuolu näen ka selles, kui ühelt poolt nimetatakse Goethet tormi ja tungi esindajaks ja tuuakse välja tema irratsionaalsust sellega, et ta olevat tahtnud, et teos oleks mõistusele haaramatu, teiselt poolt nimetatakse teda antiromantiliseks.

Tõlkija kohta öeldakse, et kõik tõlked ei ole eestindused, aga Orase tõlge on, sest ta on toonud "Fausti" tegevuse justkui Eesti oludesse. Ümbrispaberil vastandatakse eluläheduslasi ja vaimuläheduslasi, kellest Oras kuuluvat viimaste hulka. Mulle tuletas see meelde sõna vaimuelu.