Kausitäis mune

Vend hakkas kell kaksteist öösel vesivärvidega maalima. Ütlesin, et kell on selle jaoks liiga palju. Kui maalimine oli lõpetatud, jätsin pintsliloputusvee lauale, et hommikul sinna paber kasta. Varasematel kordadel olid paberi vette kastmisest jäänud sellele sõnad. Küsisin, kas on kindel, et seekord ka jäävad. Vastati, et kui vett on segatud, siis ei jää. Minu meelest oli juhtunud, et olid natuke segatud veega ka jäänud. Enne paberi vette kastmist ei olnud sõnu vees näha.

*
Olin värvinud kausitäie lihavõttemune. Tristan oli eelmine kord lihavõttemunadele palju punkte andnud, oli oodata, et ta teeb seda ka sel korral. Öeldi, et ma jätsin ekraani ülemisse serva võrgulehekülje paistma. Igale munale vastas oma võrgulehekülg ja kasutaja sai kõik need avada. Kui neid avama hakati, küsisin, kas muid keeli peale eesti ja inglise keele enam ei kasutata. Vastati, et ei kasutata. Ütlesin, et siis ma hakkan ise kõiki keeli tarvitama, sest keegi ei oska enam öelda, et ma teen seda vigaselt.

*
Mängisime saalis korvpalli. Viskasin palju aute lahti, kuigi ei olnud kindel, kas teen seda õigesti. Mul ei õnnestunud endal korve visata, aga andsin häid sööte. Panin tähele, kes on minuga ühel poolel, aga mitte seda, kes on vastased. Ainult üks vastane oli meelde jäänud. Ma polnud korvpalli reegleid lugenud. Seda ei olnud teinud vist ka keegi teine. Nii oli igal mängijal reeglitest erinev ettekujutus. Mängu lõpetasime siis, kui pall lendas seina ja puukonstruktsiooni vahele. Teised läksid riietusruumi, aga mina jäin saali, sest pall oli minu oma ja kodust kaasa võetud. Mul aidati pall kätte saada, lammutades puukonstruktsiooni selleks osaliselt ära.