Vanad küsimused uuel ajal

Jaan Tõnisson ütles, et hariduse küsimus on eesti elu peaküsimus. Kui ta ütles oma vastase Grenzsteini kohta, et ta ei ole olnud poliitikamees, aga jääb eesti hariduse ajalukku, siis neid ütlusi kokku pannes tunnistas ta kaudselt siiski, et Grenzstein on edukalt tegelenud kõige olulisemaga. Ka tänases ajalehes kirjutatakse hariduse tähtsusest. Eestlaste sissetulek jäävat arenenud maade omast maha, sest ühe töötunni rahaline väärtus on Eestis liiga aeglaselt tõusnud, kuna eestlased pole investeerinud haridusse, vaid autodesse. Ma kahtlen siiski, kas kõik on rahas mõõdetav. Kui kõige tähtsam on hariduse omandamine, aga selle eest peab ise peale maksma, siis ju asjade tähtsus nende rahalises väärtuses ei peegeldu. Ka eestlaste haridustase on tõusnud. Aga kui suureks probleemiks peetakse ka eestlaste madalat iivet, siis laste sünnitamise ea hilisemaks nihkumise üks põhjus on just haridustee pikenemine. Ja kui eestlased investeeriksid haridusse niivõrd, et hakkaksid töö eest saama ka suuremat palka, siis on kahtlane, et see iivet tõstaks, kui osa aega kulub omandatud varanduse nautimisele. Siiski ma usun, et kui hariduse sisu on õige ja on tahtmist seda ka ellu rakendada, mõjub see probleeme vähendavalt.

Tõnisson pidas üheks peamiseks väärnähtuseks alkoholi tarvitamist. Eelmise nädala lehes räägib üks psühhiaater samuti, et alkohol on arvatavasti Eesti kõige suurem vaenlane. Varem olevat pika joomise tulemusel tekkinud vastikustunne alkoholi lõhna suhtes, aga nüüd olevat eestlaste geenid joomise tagajärjel juba niivõrd rikutud, et seda tunnet enam ei teki. Kuigi samadest probleemidest veel räägitakse, millest rääkis Tõnisson, ei ole praegustel rääkijatel rahva seas nii suurt autoriteeti kui temal omal ajal.