Ettur vahele

Ühel päeval kõndisin ühest majast mööda. Peebo oli akna peal ja hüüdis, et päevakeskuses algab uus hooaeg 14. augustil.

*
Ostsin uue ajakirja "Tuna" numbri, mille sisukorrast leidsin Paavo Kivise artikli "Dokumentaalselt tõestatud: Paul Keresel suleti tee maailmameistri tiitlile". "Tuna" numbrid loen järjest kaanest kaaneni läbi, praegu veel selle artiklini jõudnud ei ole.

*
Analüüsisin malelehest Puusepa partiid, vaadates muuhulgas sellist varianti:

1. Rf3 Rf6 2. c4 g6 3. Rc3 d5 4. cd Rd5 5. La4 c6 6. Ld4 f6 (ajalehes oli käik Rf6) 7. e4 Rb6 8. Le3 Og7 9. d4 0-0 10. Od2 Oe6 11. 0-0-0 Rbd7 12. h4 Vc8 13. h5 c5 14. Kb1 cd 15. Ld4 Rc5 16. Le3 Lc7 17. hg hg 18. Rd4 Of7 19. g4 Rca4 20. Ob5 Rc3+ 21. Oc3 a6 22. Oe2 Ra4 23. Vc1 Vfd8 24. Ob4 Lb6 25. La3 Vd4 26. Oe7 Vd2 27. Vc8+ Of8 28. Vf8+ Kg7 29. Vh7+ Kh7 30. Lh3+ 1:0

Kraabitud nimed

Sõitsin maaliini bussiga, mis jõudis linna vahele. Vaatasin aknast välja ja nägin naiste jalgu. Mõtlesin, et ma ei pööra silmi, vaid vaatan ainult neid jalgu, mis möödasõitmise hetkel juhuslikult vaatevälja jäävad. Bussist väljudes läksime söögiasutusse. Öeldi, et seal on uus kord, et jalanõusid ei võeta jalast. Laua alumisele küljele oli palju nimesid kraabitud. Osad neist olid loetavad, teised uute nimede lisamise tõttu loetavuse kaotanud. Sama moodi olid nimed ruumi liivast seintel. Liivakoobastes olin näinud nimesid, mis võisid seal olla juba Eesti ajast saadik. Mõtlesin, kas oma nime jäädvustajad ei karda, et ma võin hakata neisse sellepärast halvemini suhtuma. Kui Krister oli juhtinud kooli õpilasomavalitsust, oli olnud koolimajas stend. Püüdsin meenutada, kas see oli klassi või kooli oma. Vist oli olnud igal klassil eraldi stend.

Teistsugune arst

Helen küsis mult, kust saab pastakatinasid osta. Oletasin, et paberipoest või toidupoodidest. Hakkasime koos neid otsima minema, aga Helen jooksis nii kiiresti ees, et ma ei jõudnud järele.

*
Tahtsin minna arsti juurde. Asutuse üks osakond oli arstiosakond, küsisin aega sinna. Vastati, et osakonna nimi on küll arstiosakond, aga see ei ole tavaline arst. Selgitasin, et nii on iga kord vastatud, aga seal käimisest on kasu olnud. Kui osakonda kohale jõudsin, siis räägiti seal mulle, et see osakond tegeleb sellise meditsiiniga, mis vaatab haiguste omavahelisi seoseid. Kahjuks suurem osa, kes sellist meditsiini õpivad, spetsialiseeruvad arhiiviharule. Võibolla mina valin teise haru.

*
Mängisin maleturniiril M. Kolgiga. Algul oli mu seis parem, aga lõpus panin kaks vankrit sellisesse asendisse, et kuningal kadus keset lauda taganemistee ja sain mati. Rei ütles, et ma poleks tohtinud kaotada, sest nüüd saab Kolk akadeemilise maleseltsi preemia. Ma mahtusin vist ka selle arvu sisse, kes preemia said. Hakkasin nuppe karpi panema. Rääkisin, et see on vist minu kodust toodud malelaud, aga ma pole kindel. Kui ma siin enne trenni tegin, siis ma kasutasin siinseid nuppe ja panin arvutimalelauale. Lõpuks jõudsin järeldusele, et karp, kuhu ma nuppe panen, ei ole kodust toodud, sest see on mingi valge asjaga koos.

Kala võimalused

Üks kala ujus teda söövat liiki kala nina eest läbi. Mulle anti ülesanne seletada, miks on väiksem kala just selles veekogu punktis. Bassein oli malelaud. Seletasin, et kui kala asuks malelaua nurgas, siis oleks talle kergem kahvlit panna. G- ja b-liinil ei saa ta asuda sellepärast, et need on rohtu kasvanud. Ohtlikust kalast peab ta natuke kaugemale hoidma. Oskasin kõik basseini osad ära seletada, nii et ainult üks võimalus jäigi üle. See veekogu oli Peedu jõgi tammi juures. Kalda ääres seisis paat, mis oli vettinud ja vee alla vajuma hakanud.

"Eestlane muutuvas ajas"

Ea Jansen. "Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2007. 554 lehekülge.

"Eesti ajaloo" viienda köite toimetamise ajal räägiti sellest raamatust kui viiendat köidet asendavast. Osalt katab see ka neljanda köite aega, ulatudes 18. sajandi lõpust 20. sajandi alguseni.

Kui käisin raamatut esimest korda raamatukogudest otsimas, paistsid olevat kõik eksemplarid välja laenatud, ilmselt eksamiperioodi tõttu. Raamatukogu elektrooniline otsingusüsteem oli rikkis, mistõttu tuli kasutada raamatukogutöötajate abi. Üks neist arvas, et raamatu näol on tegemist ajakirjanduse ajalooga. Raamatut lugedes selgub, et teema on märksa laiem. Autor peab kodanikuühiskonna väljundiks avalikkust, mille alla mahuvad nii ajakirjandus kui ka seltsid, lisaks arvab ta, et juba talurahvaühiskonnal oli oma avalikkus.

Raamatu lugemise ajal toimus arutelu ajaloo õppehoone kolimise üle. Öeldi, et need ajad on läbi, kui sada aastat midagi ei muutunud ja baltisakslane läks Toomemäest üles. Mõeldi ilmselt 19. sajandit, sest 18. sajandil ülikooli ei olnud ja 17. sajandil oli seda vähem kui sada aastat. Aga kuigi Ea Jansen kirjutab põhiliselt 19. sajandist, ütleb ta juba raamatu pealkirjas, et ka see aeg oli muutuste aeg. Muutused toimusid muuhulgas ülikoolis. Venestusaegses ülikoolis olid ülekaalus kaugematest Venemaa kubermangudest tulnud üliõpilased. Ka saksa ülikoolis toimus muutusi. Saksa ülikooli teiseks kõrgajaks nimetab autor aega, mis oli eestlaste ärkamisaeg. See tähendab, et millalgi oli ka esimene kõrgaeg ja vahepeal langusaeg.

Osa autori mõtteid on juba tema varasematest raamatutest tuttavad. Ühes varasemas raamatus nimetab ta "tolleaegseks haiguseks" influentsat, siin raamatus sama nimega haigust fataalseks haiguseks. Minu teada on influentsa lihtsalt tolleaegne nimetus gripi kohta, mõnes keeles ka praegusaegne nimetus. Võibolla gripiviiruse evolutsioon on küll kiire ja ta võib praegusel ajal sel juhul avalduda natuke teisiti. Praegu on ilmselt ravimid ka paremad.

Laar ja Jansen on varasemates raamatutes kirjutanud Hrochi eeskujul rahvusliku liikumise kolmest faasist. Eriti selgelt Laar ja vist ka Jansen on varem kirjutanud, et kõrgemaisse C-faasi jõuti venestusaja algul, sest seltsiliikumine elavnes venestamisest hoolimata. Siin raamatus Jansen enam seda teooriat nii palju ei kasuta. Registri järgi viitab ta Hrochile ühel leheküljel, kus on juttu A-faasist. Venestusaja kohta ta ei ütle selles teoses, et see oleks olnud varasemast kõrgem aste, vaid et veel vanemas kirjanduses on eriti Tuglase mõjul kirjutatud venestusajast väga süngetes värvides, kuid et tegelikult polevat asi olnud nii ühemõtteline.

Varasemast kõrgemast astmest ilmselt igas mõttes rääkida ei saagi. Ärkamisaeg põhines positiivsetel emotsioonidel, aga venestusaeg tekitas negatiivseid emotsioone. Kui pidada elu väärtust tõstvateks positiivseid emotsioone, siis sel juhul oli ärkamisaeg parem. Venestusajal pidid näiteks lapsed koolis läbima senisest raskema ja vähem õpetava koolipäeva, see ilmselt rikkus nende tuju ja siis võisid nad halva tujuga nakatada ka ülejäänud perekonda. Seltse asutati küll juurde, aga neid ka suleti. Kui tuua võrdlus uuemast ajaloost, siis praegu me oleme ilmselt vabamad kui Laulva revolutsiooni ajal, aga ei looda enam selliseid rahvast ühendavaid isamaalisi laule. Sama moodi on peetud venestusaegset luulet epigoonlikuks ja ärkamisaegsest vähem väärtuslikuks. "Keeles ja Kirjanduses" küll ilmus uuemal ajal üks artiklel, mille järgi epigoonluse aegsele luulele olevat ülekohut tehtud.

Raamat on ilmunud juba postuumselt. Käsikirja viimane viimistleja ei olnud enam autor ise. Nii on see mingil määral küll ka eluajal ilmuvate raamatutega, et need on autori ja toimetajate kollektiivne looming, kus autor ei pruugi enam kõigega nõus olla. Sellele raamatule on järelsõna kirjutanud Jaanus Arukaevu. Ta ütleb, et Eesti ajalugu on olnud liiga palju eestlaste ajalugu, nüüd tulevat kirjutada Eestimaa ajalugu. Ea Janseni tekstist lugesin välja, et ta peab erinevast rahvusest inimeste vahelisi keelebarjääre raskesti ületatavaks ja on keeleõppimisvõime suhtes pessimistlik. Nii polnud eestlased vene keelt selgeks saanud ka venestusajal ja vene orientatsiooniga ajakirjanik Jakobson polevat osanud vene keelt. Autor siiski tunnistab, et Jakobson oskas ilmselt vene keeles lugeda. Seda võiks pidada juba mingi astme keeleoskuseks.

Pildi ülevärvimine

Joonistasin koos Klausiga pilti. Kui pilt oli valmis, hakkas Klaus seda vesivärvidega üle värvima. Ütlesin, et nii läheb kõik minu joonistatud osa kaotsi. Klaus värvis rõngastest koosneva mehe ühest tükist koosnevaks. Ütlesin, et mulle just rõngad meeldivad. Algul oli Klausi paberile kantud vesivärv liiga monotoonne, aga kui ta töötlemist jätkas, läks juba paremaks. Mulle tuli ainult meelde õpetus, et liiga palju värve kokku segades lähevad värvid poriseks. Klaus hüiatas ebameeldivust väljendavalt, sest talle jäi magnet käe külge. Võtsin selle ära.

Postimees 1900

"Postimees" 14. veebruar – 14. märts 1900.

Kõigis loetud numbrites olid välisuudiste all esikohal teated Buuri sõja kohta. Eelmisena loetud natuke varasema aja "Ristirahva Pühapäevaleht" elas buuridele kaasa religioosselt seisukohalt, üle-eelmisena vaadatud "Olevik" oli samuti pigem buuride kui inglaste poolt. "Postimehe" suhtumine seevastu kõigub erapooletuse ja inglastele kaasaelamise vahel.

Varem olen "Postimehe" aastakäike vaadanud Jaan Tõnissoni kirjutatu seisukohalt. Tõnisson on kasutanud vist Piiblist pärinevat ütlust, et tuleb olla kas kuum või külm, aga mitte leige. See räägiks "Postimehe" erapooletuse vastu. Kuid tema erapooletuse kasuks räägib see, et 1905. a. revolutsiooni paiku kirjutas Tõnisson, et eestlasel kui päkapikul ei maksa suurte ajaloorataste vahele tükkida. Eesti iseseisvusajal oli Tõnissonile omane Inglise orientatsioon, võibolla tuleb selle algeid otsida juba varasemast ajast. Tõnissoni noorusaastate eeskuju Jakobson oli olnud 1878 inglisevaenulik Vene-Inglise suhete tõttu. Tõnissoni eluajal kirjutati, et enne Tõnissoni jagunesid eestlaste juhid saksa ja vene orientatsiooni alusel, aga Tõnisson hakkas lootma eestlaste omale jõule. Ühest tänapäeval kirjutatud artiklist, mille autor oli võibolla Kaarel Piirimäe, olen lugenud, et Tõnissoni eestlaste omale jõule lootmine oli näiline, tegelikult oli tal olnud Inglise orientatsioon.

Neis numbrites kinnitab inglastele kaasaelamist, et Inglise vallutusi nimetatakse vabastamiseks, lahingute tulemusi tuuakse inglaste seisukohalt ja kui "Ristirahva Pühapäevalehes" oli ilmunud järjejutt buuride kohta ning "Olevikus" nende sugulastest Jaava hollandlastest, siis "Postimehes" ilmusid järjest ilukirjanduslikud jutud inglise autoritelt. Kuid toodi ära ka osade inglaste sõja suhtes kriitilisi seisukohti ja inglise-iiri vastuoludest kirjutamise korral mingit inglisemeelsust välja lugeda ei olnud võimalik.

Lehes ilmusid juhtkirja koha peal siiski kirjutised Eesti või Venemaa, mitte välisriikide kohta. Kahte Tõnissoni raamatut koostades lugesin neid artikleid, mille all oli kas Tõnissoni nimi või tema perekonnanime lõputäht –n. Praegu loetud numbrites ühtegi sellist kirjutist ei olnud, kuigi Tõnissoni nimi seisis kolmanda lehekülje allservas, enne reklaamiosa algust. Juhtkirjad olid kas teiste autorite kirjutatud või autorinimeta. Mõnest autorinimeta kirjutisest oli ära tunda, et see on Tõnissoni stiilis. Näiteks selles, mis ütles, et "Postimeest" süüdistatakse sõimamises, aga tüsedad sõnad ei olevat veel sõim, juhul kui nad on põhjendatud. Ühest autorinimeta ilmunud kirjutisest oletasin aga, et see võib olla Pätsi kirjutatud, sest seal esinesid samad märksõnad, mis Pätsi "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatus (kitsam kodumaa, iseseisvust leidnud talupojad), samuti oli selle toon rahulikum, mis iseloomustas Pätsi kirjutisi.

Juhtkirjade teemadeks olid põllumajandus, kohtuasjandus ja keeleteadus. Juhtkirjaks nimetan siin kirjutisi, mis ilmusid esikülje ülaosas. Aga võibolla oleks õigem osad neist liigitada arvamusartikliteks, sest nende hulgas oli selliseid, mis ei väljendanud toimetuse seisukohti, vaid vaidlesid omavahel. Nii heitis Jakob Hurt Karl August Hermannile ette, et Hermann ei taha vahet teha järelliidetel –gi ja –ki, vaid kirjutada alati –gi. Hermann vastas läbi mitme numbri, et jääb oma seisukoha juurde, vahetegemise korral oleks õigekirja raske meeles pidada. Sõna "järelliide" seejuures kumbki kirjutaja ei kasutanud, vaid Hermann pidas neid sõnadeks ja Hurt rõhumärkideks. Hermanni vastuartiklist paistab ühtlasi välja venestuse kriitika, sest tema arvates oli õigekirja selgekssaamine veel selle võrra raskem, et koolides oli eesti keele õpetamist vähendatud.

"Postimees" oli päevaleht ja "Olevik" nädalaleht, see oli ilmselt üks põhjus, miks Tõnisson kirjutas oma lehest ise täis väiksema osa kui Grenzstein. Aga "Postimees" oli päevaleheks saanud juba Hermanni ajal ja Krista Aru väitel otsis Tõnisson kaastöölisi Hermannist palju aktiivsemalt, Hermann olevat lootnud, et need tulevad ise. Ea Jansen kirjutab siiski, et ka juba Hermann õhutas toimetusele kirjade saatmist ja neid saadeti tema ajal ajalehtedele nii palju, et toimetajad ei jõudnud kõiki läbi lugeda ja Hermann palus seetõttu kirjutada lühidalt.

Rumeeniakeelne ajaleht

Kuigi ma polnud rumeenia keelt õppinud, lugesin rumeeniakeelse ajalehe sõnaraamatut tarvitamata kaanest kaaneni läbi. Järvamaal ilmus oma rumeeniakeelne ajaleht, olin selle kioskist ostnud. Ma ei teadnud, kas ma seda teine kord teisest kioskist ka leian. Klaus ütles, millist venelaste ütlust ta on kuulnud. Ütluses võrreldi Putinit ja Jeltsinit, aga ma ei teadnud, mis keeles see on. Tähendust siiski natuke nagu aimasin. Kirjutasin selle ütluse umbes üles. Järgmisel päeval avaldas Küüts feisbukis postituse, kus ta teist korda lugedes tundus kommenteerivat meie pere poiste eelmise päeva postitusi. Tundus, et Küütsi arvates me olime teda rünnanud, kuigi mina polnud nii mõelnud. Küüts ütles, et ta sai enda eilsete postituste järel sadu sõbrakutseid. Ta oli kommenteerinud meie pere poiste postitusi ja meie sõbrad olid vist sellest näinud, et Küüts kirjutab hästi ja hakanud teda oma nimekirja tahtma. Küüts ei olnud vist kutseid vastu võtnud, muidu oleks nende inimeste postituste vahelt olnud raskem paremate tuttavate omi üles leida.

*
Kõndisin mööda Tartu vanalinna aluseid käike, et vaadata, kuhu need välja viivad. Jõudsin majja, kus olid laual maitsvad toidud. Küsisin, kas neid võivad süia ainult lapsed. Vastati, et jah, siin on lasteaed. Ütlesin, et selles lasteaias käib vist palju tuttavaid lapsi. Seal käisid vendade lapsed koos oma vanematega. Ütlesin, et kui ma käike edasi uurin, võin jälle siia välja jõuda, sest ma ei tea, kuhu käigud viivad.

Peedu kalatrepp

Vilistlase kõne

Pidin vilistlasena kooli 1. septembri aktusel kõnet pidama. Rääkisin kuulajatele ilukirjandusliku jutu. Rääkisin, kuidas pean õpetajaga dialoogi. Küsin õpetajalt, kui palju ta tööga teenib. Õpetaja vastab, et mitte midagi. Ütlen, et siis hakkan ma ise õpetajaks. Õpetaja küsib, mida ma õpetama hakkan. Vastan, et kõike. Sain kõne eest kiita. Tegelikult ma polnud võtnud vastu otsust õpetajaks hakata. Ütlesin vanaemale, et ma ei kirjutanud seda kõnet ette valmis, vaid mõtlesin rääkimise ajal välja. Vanaema vastas, et siis ma olen omandanud uue oskuse.

Etturite edasilükkamine

V-O-R-R-O-L-K-V
1.d4 d5 2. Re3 Rb6 3. c3 Ob5 4. Rd3 Re6 5. f4 g6 6. f5 gf 7. Lf5 c6 8. h4 Lg7 9. h5 h6 10. Vh4 Kf8 11. Vg4 Lh7 12. Oh4 Lf5 13. Rf5 f6 14. Oc2 Rg5 15. a4 Od3 16. Od3 Oc7 17. a5 Rd7 18. b4 Kf7 19. Og3 Og3 20. Vg3 Vhg8 21. c4 dc 22. Oc4+ Re6 23. Vg8 Vg8 24. Rh6+ 1:0

Väike häälte arv

Üks mees ütles mulle, et ma ei kandideeri valimistel, sest ma kardan, et muidu saan ma veel vähem hääli kui tema. Küsisin, kui palju hääli ta on siis saanud. Ta vastas, et ühel korral sai 50. Ütlesin, et mul on tehtud blogile päevas 50 külastust. Mees ütles, et blogis on igav. Vastasin, et valimistel võib ka igav olla. Nüüd nimetas mees, nagu ta oleks saanud 49 häält. Mõtlesin, et tuleb välja, et kalamehejuttudes ei või asjad minna mitte ainult järjest suuremaks, vaid ka järjest väiksemaks. Olin Paides ja läksin teise tuppa. Ütlesin, et see mees räägib poliitikast. Paide vanaema vastas, et poliitikast ei tohi rääkida. Olin Tartus. See mees istus suure toa laua otsas ja kuulajad ümber laua. Nüüd rääkis ta targemana tunduvat juttu. Ta rääkis, et Stalin tahtis Leningradi ermitaaži ära lammutada ja ehitada selle asemele Lenini mausoleumi. Selle üle naerdi. Köögis pani Krister kuumaveekraani maksimaalse kuumuse peale ja käed voolava vee alla. Ta ei võtnud käsi ära, sest tahtis näha, mis kätega juhtub. Mina teadsin, et juba väiksemast kuumaga kokkupuutest saab põletushaavad. Keerasin vee külmaks, aga Krister keeras kuumaks tagasi.

*
Sain koolis tagasi kontrolltöö. Õpetaja ütles, et mul ei vedanud. Esimese osa eest olin saanud ühe, teise eest kahe, kolmanda eest nelja ja neljanda eest viie. Ütlesin õpetajale, et ühte ei tohtinud panna, mul on laused välja kirjutatud, kooli põhikirja järgi tohib ühe panna ainult siis, kui anda ära puhas paber. Õpetaja vastas, et kooli põhikiri ei loe. Tristaniga pahandas õpetaja, et Tristan on osanud teha ainult elementaarseid arvutusi nagu 15+15. Tristan vastas, et nende arvude liitmine ei ole nii lihtne, sest need on antiarvud. Antiarv oli vist mingi satanistlik mõiste. Kõndisin kodu poole ja mõtlesin öelda, et mulle pandi arvutusvigade eest üks, kuigi ma oskan lahendada olümpiaadiülesandeid.

Kaks esimeest

Mulle oli antud ülesanne käia ühe klassiõe kodust äraoleku ajal tema majas. Läksin sinna. Klassiõde oli öelnud, et ma ei tohi majas sees olles majaust lukku panna, muidu teised ei pääse sisse, aga ma panin ikkagi. Mängisin üksi malepartiisid. Tahtsin ühte mängitud partiidest ühel maleteemalisel võrguleheküljel avaldada. Lehekülje omanik mängis seda partiid paberile kirjutatud protokolli järgi läbi. Ta näitas, et ühel käigul oleks saanud kiiremini võita. Vastasin, et ta paneks siis juurde kommentaari, et selles kohas oleks saanud võita, aga näitaks, kuidas tegelikult edasi mängiti. Lehekülje omanik ütles, et seda nad ei tee, ja avaldas partii ainult selle käiguni, kirjutades lõppu, et nüüd on seis läbi. Maleorganisatsiooni Tartu osakonna esimees saatis kirjaliku teate, et toimus koosolek. Teise kanali kaudu tuli teade, et imelik, et osakonna esimees seda siia pole pannud, ühel koosolekul otsustati esimees tagandada, sest ta on rikkunud põhikirja. Nüüd oli olemas kaks esimeest, osad maletajad tunnustasid ühte ja ühed teist. Mind huvitas, kes nüüd Tartu meistrivõistlused korraldab. Selle korraldamine võis otsustada, kumb esimees jääb võitjaks. Aga võibolla oleks meistrivõistlused korraldanud hoopis kolmanda inimesena Karba. Teemat oli kommenteeritud ka Oudekki blogis. Ta kirjutas hästi keeruliselt ja loetles kümme luuletajat, keda inimesed peavad lugema. Osad neist olid eestlased ja osad välismaalased.

Raamatud, käsikirjad ja ajakiri

Üks autor oli viidanud raamatule pealkirjaga "Kloun". Isa ei olnud seda raamatut esialgu leidnud, aga hiljem oli tal sellepealkirjaline raamat hankida õnnestunud. Juhtisin tähelepanu, et viidatud raamatul ja hangitud raamatul on erinev autor. Isa oli kirjutusmasinaga kirjutades jätnud raamatupealkirjadele jutumärgid panemata, mina lisasin need teksti arvutisse sisestades. Toimetaja oleks võibolla jutumärgid jälle ära võtnud. Tegelikult oleks võinud vaadata, kuidas on seniilmunud raamatutes. Leidsin ühest ajakirjast, et Jaanson on avaldanud kaastöö veel oma viimasel eluaastal. Jaanson kirjutas, kuidas tal oli ühe kuulsa soomlasega kirjavahetus. See soomlane oli saatnud Jaansonile raamatuid, aga need olid raskemas prantsuse keeles kui Jaanson oli arvanud ja ta oli need seetõttu pooleli jätnud, sest tal ei olnud prantsuse keel veel selge. Hiljem oli ta selle selgeks õppinud.

Helsingi linnapea

Merkel oli Soome peaminister. Varem oli ta olnud välisminister ja Helsingi linnapea. Ema ütles, et Merkel on see, kes korraldas laulupeo, mitte see, mille eest rahvas teda kritiseerib. Panin riiulisse kaks raamatut. Üks neist oli paber, mille pealkirjaks olin pannud "L. Küütsist", sest olin selle kirjutanud Küütsi jutu kommentaariks. Tegelikult ma ei kirjutanud Küütsist, vaid raamatust Merkeli kohta. Sellest raamatust ma polnud kohe lugemise järel kirjutanud. Olin kirjutanud raamatust Adenaueri kohta, õhema raamatu Merkeli kohta olin lugenud läbi, kui raamat Adenauerist oli pooleli.

*
Helina oli kirjutanud, et tal on ükskõikne ja neliluine. Neliluine tähendas igavust, mida tuntakse nelja inimese seltskonnas. Helina oli oma blogis ühe oma hõimlase kohta kirjutanud, et päris naljakas, et see on tema sugulane.

Kiri suures ümbrikus

Üks mees lehitses minu nähtaval olevad paberid läbi. Kaustikust vaatas ta ainult kaasi, esimest ja viimast lehekülge. Olin sinna joonistanud mustreid, mis mulle endale meeldisid. Joonistama pani mind see, kui sain Helinalt kirja. Olin seda teinud nii viimase kui ka eelviimase kirja puhul. Viimane kiri oli hästi suures ümbrikus. Vaatasin, et keegi oli kirjutanud ümbriku esiküljele: "SA AVASID SELLE VALELT KÜLJELT". Ümbriku sodimine mulle ei meeldinud ja enda arvates olin selle avanud õigelt küljelt, samalt küljelt, kust alati. Tagumisele küljele oli sodija kirjutanud: "SEE ÜMBRIK ON KÜLL SUUR, AGA VARSTI TULEB IMEPISIKE". Minu meelest oli seegi hea, kui Helina vastas kirjadele kord aastas. Küsisin emalt, kas tema sodis. Ta oli seda teinud, sest talle ei meeldi sellised sõnamängud. Ütlesin, et võõraid ümbrikuid ei tohi sodida. Küsisin emalt, kas ta kirja ennast ka luges. Ema vastas, et ta ei mäleta. Ütlesin, et võõraid kirju ei tohi lugeda. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et kõik tema ümbrikud olen hästi alles hoidnud, aga viimane soditi ära. Vaatasin, et ümbrikus olevale paberile olin kirjutanud oma luuletusi. Nii et kui ema rääkis sõnamängudest, siis ta pidas silmas neid, ta oli kirja lugenud. Helina küsis kirjas, mida võtta ülikooli uurimistöö teemaks. Olin vastanud, et mina koostan kolmandat raamatut Jaan Tõnissonist, sellest, mida ta on kirjutanud mujal kui ajalehes "Postimees". Olin soovitanud Helinal samal teemal uurimistöö kirjutada. Nüüd mõtlesin, et oleksin võinud soovitada töö teemaks "Simo Runneli luule" või midagi sellist.

Ruuduline tahvel

Saatsin eurolisti kirja, et kui saadiku tagasikutsumist nõuab vähemalt üks inimene, siis võiks tagasikutsumine toimuda. Minu kirjale võidi ette heita, et ma kirjutan listi teemast mööda. Sellele oleksin vastanud, et nüüd on Eesti Euroopa Liidu liige ja kogu poliitika on Euroopa Liiduga seotud. Sisuliselt võidi tulla välja vastuväitega, et võibolla valimiste ajal on juba valitud kandidaatidele suurem osa valijaid vastu, sellepärast ei saa neid veel tagasi kutsuda, kui nad saavad teistest rohkem hääli. Selle peale oleksin öelnud, et aga kui üks inimene tagasikutsumist nõuab ja kõik ülejäänud temaga nõustuvad, siis võiks tagasikutsumine toimuda. Mõtlesin, et saatsin kirja liiga vara teele, ma tahtsin seda veel täiendada. Aga kui kontrollisin, siis nägin, et kiri ei olegi veel teele läinud. Listiga liitus inimene, kes kasutas listi algusaegadel seal kirjutanu initsiaale koos sõnaga "Jälle!". Ütlesin vennale, et vaata, endine liige tuleb listi tagasi. Vend küsis, kes see on. Vastasin, et ma ei taha teiste kuuldes öelda. Kõndisin üle Raekoja platsi. Oli talv, kaks inimest libisesid ja kukkusid. Üks kukkus ohtlikult kukla peale ja jäi lamama, teine kukkus kergemalt, nii et sai teisel põrkel kuklale käed alla panna. Rahvas kogunes ümber ohtlikumalt kukkunu. Ütlesin, et tal võib olla peapõrutus. Üks mees vastas, et võib olla hingamisteede kahjustus, selle pärast ta hingeldabki. Küsisin, kas keegi arsti ka kutsub, mul ei ole mobiiltelefoni. See mees vastas, et ma läheks koju ja kutsuks ise. Ütlesin, et mul ei ole mingit mõtet kutsuda, kui kõigil teistel on mobiiltelefonid olemas. Läksin selle mehega koos edasi. Ütlesin talle, et me peame nüüd ise ka vaatama, et ei kukuks. Jõudsin autoteeni. Kui olin tee keskel oleval saarel, läks foorituli punaseks. Üks mees läks sellest hoolimata edasi ja hakkasin minema tema järel, aga politseiauto lasi signaali. Seepeale astusin mina saarele tagasi, aga mees läks kiiremini edasi. Mõtlesin, et nüüd võidakse mulle teist korda trahvi teha. Kui tahetaks trahvi teha, siis ütleksin, et ma vaatan alati fooritulesid, aga täna see mees tõmbas mind endaga kaasa. Teiseks tahtsin kiiremini edasi liikuda politseiauto nägemise tõttu. Aga politsei ei tulnud mind kinni võtma, vaid valis välja tee ületanud mehe. See jooksis eest. Teised jalakäijad, kes olid tema teel, püüdsid ta kinni. Mõtlesin, kas peaks ise ka püüdmises osalema. Aga eelistasin eemale hoida, et mulle endale trahvi ei tehtaks. Jõudsin ühte majja ja läksin trepist üles. Selgus, et siin majas käib koos üks maleklubi. Mängijad olid teised kui minu klubis, neid oli rohkem ja võibolla olid nad ka tugevamad kui selles klubis, mille tegevusest ma olin kogu aeg blogis kirjutanud. Sven hakkas mind nähes sõimama. Sõimasin vastu ja seejärel püüdsin põgeneda.

*
Oli matemaatikatund. Õpetaja andis uuesti ülesande, mida oli juba varem andnud. Seetõttu ma ei lahendanud. Kui õpetaja minu lahendust näha tahtis, siis näitasin talle, et ta on seda ülesannet kaks korda andnud, lahendasin mõlemal korral sama moodi, ainult teisel korral kiiremini. Õpetaja hakkas andma järgmist ülesannet. Ta tõmbas ruudulisele tahvlile erinevat värvi jooni. Jooned kulgesid mööda ruutude servi või diagonaale. Punaste kriipsude rida oli samal kohal, kus muidu oleks olnud roosad kriipsud, ainult roosade rida oli natuke pikem. Tuli välja arvutada, kui palju roosa maad kaotas. Mõtlesin, et seda ülesannet ma oskan. Ruutude küljed ja diagonaalid on erineva pikkusega, seda väljendan Pythagorase teoreemi abil. Küsisin õpetajalt, kas vastus tuleb väljendada üksiku ruudu külje või summa kaudu. Õpetaja vastas, et summa. Tundi saabus veel üks poiss. Õpetaja ütles talle, et poiss arvutaks välja, kui palju ta kaotab. Poiss oli purjus ja kartsin, et ta võib õpetajale kallale minna. Ta istus siiski maha ja hakkas rääkima.

Vene naine

Postkasti tuli venekeelne spämm. Kustutasin selle ära. Postkasti kohale tekkis venekeelne hoiatus, mis tähendas vist, et ma midagi ei teeks. Kustutasin selle ka ära. Ärkasin oma voodis. Samas voodis lamas veel minu venelasest naine, kes oli mulle kaela määritud. Ta ütles, et naine tulebki kuumaks teha. Vastasin, et hakkame siis tegema. Teises voodis arutati, et ei tea, miks mu last kuskil näha ei ole, kas toonekurg kukkus alla.

Suurte nuppude kahingud

V-R-K-O-V-R-O-L
1. e3 e5 2. g3 f5 3. d4 e4 4. Oe2 d5 5. Rfd2 g5 6. c4 c6 7. g4 f4 8. f3 fe 9. Oe3 ef 10. Of3 dc 11. Re4 Oc7 12. Rg5 Rbd7 13. Rc3 0-0-0 14. Oc6 bc 15. Lc6 Ld4 16. Od4 Ve1+ 17. Kc2 Va1 18. La6+ Kb8 19. Oa7+ Ka8 20. Ob6+ 1:0

Sõna "sich"

Lugesin uuesti raamatut "Saksa keele grammatika algajatele". Leidsin sealt asja, mida ei mäletanud. Nimelt toodi tähtsa punktina välja, et sõna "sich" on nagu võrdusmärk. Kui üks sõna on ühel pool sich-i ja teine teisel pool, siis võib nende kohad ka ära vahetada. Mõtlesin näidete järgi, kas see on õige. Mõned näited kinnitasid seda, aga üks mitte. Ema seisis eemal õuel. Tahtsin talle seda reeglit näitama minna. Kahel esimesel korral võtsin kaasa vale raamatu, kolmandal õige. Ema luges reegli läbi ja ütles, et nii tühise asja pärast ei olnud vaja näidata. Minu meelest oli see reegel oluline, sest tal oli lisaks veel huvitav nimi "värvireegel".

*
Lugesin uuringust, mille järgi need, kes lahendavad ülesande tänu sellele, et neile öeldakse osa asju ette, võivad olla õnnelikumad kui need, kes on hinde viis miinus pärast masenduses ja liiguvad edasi ainult tänu meelekindlusele. Õnnelikumad pidavat olema need, kes tegelevad kaugete kultuuridega, millest teised midagi ei tea ja kelle erialal valitseb kastikord, õnnetumad need, kelle erialast teavad paljud ja kus on seetõttu konkurents.

Kaitsja ning ründajad

Ütlesin, et kõige hullem ei ole, kui Eestisse tuleb teise nahavärviga inimesi, vaid mõni lihtsalt ei oska eesti keelt. Alles nüüd märkasin, et kuulaja on ise ka teise nahavärviga. Ütlesin, et nahavärvi ei tohi küll nimetada, ja hakkasin naerma. Teine kuulaja oli ka välismaalane ja vist mitte päris valge. Nad olid Tõnu tuttavad ja nemad oskasid eesti keelt. Külalised hakkasid ära minema. Üks välismaalane surus mind uksega ühest esikust teise. Vist sellepärast, et tahtis enne lahkumist wc-s käia. Istusin suures toas ja lugesin ajalehte. Tuba oli välismaalasi täis. Üks käkerdas mu ajalehte ja surus mulle küüned kätte. Püüdsin kätt vabaks saada, aga seejuures kostis hääl, nagu kukuks välismaalasel üks sõrm küljest. Silmaga ma küll ei näinud, et tal sõrm puudu oleks. Mõtlesin, et Eestisse ei tule vist mitte lihtsalt välismaalased, vaid invaliidid.

*
Nüüd oli suurem osa Eesti elanikest Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Üks mees avaldas minu kaitseks "Sirbis" artikli, et vähemalt Euroopa Liidu küsimustes on mul õigus. Tegelikult ma polnud enam kindel, kas Euroopa Liidust väljaastumine on õige, sest see oleks suurendanud sõjaohtu. Artikli serval oli tsiteeritud kahte varem ilmunud kirjutist, kus mind oli kritiseeritud. Ühes ajakirjas, mida ma ei lugenud, oli kirjutatud: "Miks koostavad kõik sarja raamatud tittkirjanik ja tema isa? Kas ülesannet ei ole tõesti kellelegi teisele anda?" Ülesannet oli antud ka teistele, aga nad polnud tööd lõpuni viinud. Teises kastis olid vaheldumisi rasvane ja mitterasvane kiri. Algul arvasin, et need on vaheldumisi tsitaadid ja kommentaarid, aga lugedes selgus, et ainult tsitaat. Ükskord oli ilmunud "Sirbis" üks kiri, olin sellele vastanud üldpoliitiliselt seisukohalt. Kirja autor polnud üldse aru saanud, et ma teda ei kritiseeri, vaid vastanud: "See on kõige solvavam kiri, mis ma olen saanud. Laev sõidab jõge pidi, luulelaev armastusjõge pidi." Kommentaarid pidid olema mind kaitsvas artiklis, aga seda ma polnud veel lugenud. Mõtlesin, et see on lainete teooriaga kooskõlas, et nüüd on Euroopa Liidu vastased ülekaalus, sest enne sinna astumist oli vahepeal ka astumise vastaseid üle poole. Aga kui väljaastumisele järgneks sõda, siis saaks suure ülekaalu arvamus, et väljaastumine oli viga.

Romantismi kirjeldus

Sõpruse silla juures oli Vene ja Ukraina vägede piir. Öeldi, et Ukraina ei pea viima tanke läbi Vene vägede, ta saab neid Kasahstani kaudu ka transportida. Ukraina tankide kolonn asus Vene tankikolonni vastu rünnakule. Mõtlesin, et parem on rutem edasi minna, et mitte tulistamisele ette jääda. Esimene Ukraina tank tulistas Vene tanki, aga Vene tank tulistas ise Ukraina tanki puruks. Teine Ukraina tank sihtis paremini. Üks tankist ütles, et tal sulasid juuksed ära.

*
Istusin koos Hennuga bussipeatuses. Üks tüdruk kõndis mööda. Henn ütles, et kõik vaatavad ühtesid ja samu tüdrukuid. Vastasin, et oleneb, mis põhjusel.

*
Olin viiendat aastat doktoriõppes. Magistriõppes olin olnud ka viis aastat. Aga mõtlesin, et magistriõppe sain eksternina lõpetada, sest kõik eksamid olid kolme aastaga tehtud, doktoriõppes mul kõik eksamid tehtud ei ole ja seetõttu eksternina lõpetada ei lubata, see jääbki lõpetamata. Olin hiljuti käinud ühte eksamit tegemas, aga ei mina ega õppejõud ei olnud teadnud, et ma pole enam doktorant ja mult ei või eksamit vastu võtta.

*
Vaatasin Eesti-aegsest entsüklopeediast märksõna "romantism". Klassitsismist oli samas entsüklopeedias olnud pikalt kirjutatud, aga romantismist ainult mõni rida. Kirjutati, et romantism on nagu teener piiluks läbi lukuaugu ja saaks ainult osalise pildi, talle tuleb pilti teiste teoste abil kirjeldada. Ja see, mis ta ise nähtu kohta kirja paneb, on ka ainult osaline. Pseudogootikat ei olnud mainitud. Aga selles artiklis oli viidatud kahele muule artiklile Eesti romantismi kohta. Vaatasin ühte neist ja see viitas omakorda järgmistele artiklitele. Seega oli entsüklopeedias romantismi kohta üsna palju informatsiooni, aga see oli hajutatud. Praegune terviklik romantismi mõiste oli moodustunud hiljem.

*
Minu feisbuki nimekirjaga liitus uus inimene. Ta demonstreeris mulle, et ta on teinud endale koopiad kõigist minu arvutis olevatest failidest. Ütlesin seda vendadele. Vennad vastasid, et arvutis tuleb kohe puhastus teha ja nende feisbuki nimekirjaga liitunud on näidanud samasuguseid asju. Lamasin voodis ja tahtsin vaadata padja kõrvalt kella, aga ei saanud seierinäidust aru. Seetõttu tundus, et ma ikka veel magan.

Kaheksa-aastase märkmik

Olin lasteaias iga päev ainult paar tundi. Istusin lasteaia õuel ja kuulasin eemalt kostvat teiste laste kisa. Ma olin vabadusega harjunud laps, kes kõndis ühe lasteaia õuelt teisele, sest pidas seda ka lasteaias olemiseks. Tegelikult nägi lasteaia kord ette, et pidi olema kogu aeg ühel ja samal õuel.

*
Ütlesin Tallinna linnavalitsuse töötajale, et linna põhikiri ei nõua muruplatsi. Ta vastas, et selle punkti võib linna põhikirja lisada. Mõtlesin, et sellest ei piisa, et ma olen põhiseaduse läbi lugenud, pean lugema ka linna põhikirja ja Euroopa Liidu põhiseaduse. Ütlesin sellele ülikooli raamatukogu töötajale, et raamatukogu töötajatest tunnen ma Simsonit. Vastati, et võibolla Simsonit huvitavad lemmikud. Seda ütles see töötaja võibolla sellelpärast, et mul oli käes lahti vana märkmik, kus oli ühel leheküljel kirjutatud lemmikasjadest. Olin saanud selle märkmiku 8. sünnipäevaks. Olin märkmikusse kirjutanud ainult trükitähtedega, sest kirjatähti pidasin kooli asjadeks. Hiljem olin hakanud ka kodus kirjatähti kasutama, aga mõne asjaga tegin endiselt kodu ja mittekodu asjadel vahet. Hakkasin lugema märkmikku algusest. Esikohal oli jutt ühest maast. Olin kirjutanud, et sellel maal on umbes 2000 elanikku, seal on umbes 60 kooli ja umbes sama palju poode. Muid asutusi polnud nimetatud. Ühes lauses olin kasutanud sõna, mis ei olnud mul tol ajal veel selge. Ema oli teinud paranduse, et see sõna peab olema "diagnoos". Mina olin kirjutanud kolme sõna vahepealselt, üks neist oli ühe konkreetse haiguse nimi.

Hääletamiskavalus

Oli räägitud, et Kannik peab olema Savisaare poeg, sest nad on sarnase näoga. Nüüd istusin nendega samas ruumis. Nad tegid sarnaseid liigutusi. Savisaar jälgis Kanniku liigutusi ja ütles, et Kannik on kahes mõttes Savisaar. Üks mõte on see, kui Kannik hääletab euro kasutuselevõtu poolt. Savisaar ise hääletab vastu, et poolthääletajaid oleks rohkem. Savisaar oli süüdistanud, et teised kasutavad selliseid võtteid, nüüd selgus, et ta teeb seda ise. Euroopa Liitu astumise ajal polnud Savisaar oma seisukohta öelnud ja oli parteikaaslastel lasknud esindada erinevaid seisukohti, et saada nii pooldajate kui ka vastaste hääled.

*
Vaatasin oma kodulehekülge. Male alalehele olin ümber kirjutanud teiste hulgas ühe Savisaare partii, seetõttu olin selle alalehe nimeks pannud "Edgar Savisaar". Malehuvilised ei pruukinud selle peale tulla, et sinna vaadata. Ühe alalehe nimi oli "Aadu Must". Savisaar ja Must olid mõlemad keskerakondlased, oleks võinud olla suurem mitmekesisus. Mõtlesin, et vaatan kõigi alalehtede loendurid läbi. Keegi oli pannud minu kodulehekülje taustavärviks blogi oma ja paigutanud alalehed üksteise alla nagu blogisissekanded.

Vaenulik õppejõud

Sain ülikoolis tagasi kontrolltöö. Teised õppejõud olid mind kõrgelt hinnanud, aga see uus õppejõud oli pannud mulle ühe. Mait ütles seda nähes: "Simo!" Seletasin talle, et mul oli igast vastusest osa õige, kokku oli õige 50 protsenti, ma oleks pidanud saama vähemalt kahe. Mõni õppejõud on pannud sellise õigete vastuste protsendiga nelja. Paremini oli mul läinud ajalooeksamitel, aga see kontrolltöö oli reaalaine kohta. Ma olin enne seda teinud õppimises vaheaja ja polnud enam õppimisega harjunud, aga nüüd kavatsesin jälle korralikult õppima hakata. Sellel õppejõul oli jäänud minust millegipärast kohe halb mulje, mistõttu ta suhtus minusse vaenulikult. Seda muljet süvendas tal veel see, et ma pillasin praegu ka asju maha. Õppejõud tõi välja, mis ma olin vastanud kontrolltöö esimesele küsimusele. Oli küsitud minu elektronposti aadressi, aga selle asemel ma olin pannud kirja ekraanil nähtud IP-aadressi, mille esimeses osas oli sõna tele2, vahepealset osa ei näidatud ja viimases osas oli ühe tüdruku nimi, et tavaliselt on aadressi andja selle juures. See võis olla viiruse aadress. Sellise vastuse pärast oligi nähtavasti õppejõul minust kohe halb mulje jäänud. Aga ta praegu vist moonutas kontrolltöö küsimust, minu meelest ei olnud algselt küsitud selgelt elektronposti aadressi, vaid küsimus oli ebaselgelt sõnastatud, nii et sellest võis kahte moodi aru saada. Mulle tuli meelde, et ülikooli hindamisskaala erinevalt kooli omast ei ulatu kahest viieni, vaid nullist viieni. Üks oli juba positiivne hinne, mille pidigi 50 protsendi õigete vastustega saama. Ma ei teadnud, kumba skaalat õppejõud kasutas.

*
Olin mänginud pika maleturniiri igas voorus erinevat avangut ja saanud palju punkte. Olin avanguraamatu läbi töötanud ja kõik avangud olid meelde jäänud. Anto oli ükskord õigesti öelnud, et ma oskan kõike. Meenutasin, et ükskord ütlesin, et ma olen küll malemängu õppinud, aga võimeid ei ole. Aga praeguseks olin läinud tugevaks. Varem olin pidanud ennast nõrgaks peamiselt Sveni sõimu pärast. Nüüd olid viisakad inimesed ebaviisakad klubist välja tõrjunud. Inimesed olid üldse viisakamaks läinud. Tõusin voodist ja läksin kööki. Mõtlesin veel varsti voodisse tagasi minna. Ema tõukas mind. Ütlesin, et ma näen küll, et ta mind tõukab, aga ei tunne seda. See tähendas, et ma veel magasin. Esikus näidati mulle vana fotot ja küsiti, kas ma olen seda näinud. Fotol olid laps ja heinakõrred. Vastasin, et ma olen heinakõrtega pilte näinud küll, aga seda mitte. Minu esimesel õpilaspiletil oli foto, kus ma istusin heinakuhja otsas. Vastati, et siis on see mu koodis sees. Vaatasin, et foto näitaja on sellise soenguga, et ta on ise fotolt pärit. Läksin voodisse tagasi. Sain aru, et ma ikka veel magan.

Vastumeelselt kosmosesse

Vaatasin oma vana kirjandit. Olin selle kirjutanud Teet Kalda teadusliku raamatu lastekirjanduse teemal kohta. Hiljem olin lugenud tema romaane, aga sellist raamatut üldse ei mäletanud. Kirjutasin kirjandi feisbukki ümber. Alla märkisin, et kirjandi hindeks olin saanud kolme. Hinne oli alla võetud vist sellepärast, et kirjandi pikkus oli lehekülje asemel pool lehekülge. Hiljem olin sama autori romaanidest kirjutanud sama lühikesed blogisissekanded, kas need oleks siis ka kolmelisteks hinnatud? Endale tundus kirjand hea. Olin seal kasutanud väljendeid nagu "praegune aeg, sa helde aeg!" Olin kirjutanud, et rahvuslik liikumine jõudis kulminatsioonini. Mõtlesin, et on öeldud, et arhiivimaterjalides on rohkem huvitavat kui ajalooraamatutes. Nii on ka minu mälestustega, et kui võrdlen neid vanade vihikutega, siis leian alati üllatavat. Näitasin kodusviibijatele, et olin kirjutanud kirjandi ajakirjaartikli põhjal, sest tol ajal arvasin, et kirjand võib olla refereeriv. Võibolla õpetaja võttis hinde alla refereerimise eest. Isa luges artikli läbi ja ütles, et päris hea. Ütlesin, et nüüd ta kirjandit ennast ei lugenudki. Kirjandis olin sõnastust muutnud. Ja kirjandi olin kirjutanud tegelikult siiski rohkem raamatu kui artikli kohta, need olid erinevatel teemadel. Olin seganud kaks teemat kokku. Või nüüd kirjandit uuesti lugedes nägin, et teemasid oli veel rohkem. Ütlesin kirjandis, et viimasel ajal on Teet Kalda kohta palju artikleid ilmunud. Ühes lauses olin kasutanud kolmekordset riimi.

*
Pidin täna kosmosesse lendama. Hommikul ärgates mõtlesin, et ükskõik, mis kell ma magama lähen, on tagatud, et ma magan kümme tundi. Blogi loenduri pealt nägin wc-st voodisse tagasi minnes, et seoses sellega, et mind on valitud Venemaa kosmonaudiks, on blogi vastu hakanud huvi tundma Venemaa ajalehed. Ütlesin seda ülemusele, kes mind kosmosesse saatis. Ta vastas, et tema lülitab ööseks helinad välja. Ütlesin, et ega ma ka öösel loendurit ei vaata. Ülemus ütles, et õhtusöögi ajal ta nimetab mulle ülesanded, mida ma kosmoses tegema pean. Mõtlesin, et need võivad kosmoses meelest minna, võibolla tuleb siis üle küsida. Pidin lendama kosmosesse naiskosmonaudiga kahekesi. Ta ütles, et tema blogi, kui seda otsitakse, võimendab vastuolusid. Mõtlesin, et kosmoses olen selle naisega nii kaua kahekesi, et pärast vist abiellume. Ma polnud üldse avaldanud soovi kosmosesse minna, mulle oli lihtsalt teatatud, et mind sinna saadetakse, ma olin nõustunud. Enne seda olin avaldanud unenäokirjelduse, kus lendasin kosmosesse. Võibolla mõte mind sinna saata võeti unenäost, et mind lennu ajal õhku lasta. Mõtlesin, et ma hakkan juba lendu tõustes hirmu tundma. Kosmoses mõtlen kogu aeg, et ma ei taha seal üldse olla. Ma olen seda tüüpi inimene, kellele sobib olla kodus. Mul ei ole liigutused täpsed, tõenäoliselt ma ei leiagi üles seda nuppu, millele vajutades Maa peale tagasi pääseb.

Vaheaeg turniiril

Kõndisin ühes lossis. Mul polnud riideid seljas, ainult pilliroost riided. Vastu tulevad mungad peksid mind raudahelatega vastu jalgu. Mulle see ei meeldinud. Öeldi, et autor, keda ma uurin, ei kandnud riideid, seetõttu teda ei austatud. Otsustasin riided selga panna.

*
Koolipäev oli juba alanud. Mõtlesin, et võiks veel kooli minna. Kui mult küsitaks, miks ma hilinesin, siis vastaksin, et alguses mõtlesin kooli mitte tulla, aga mõtlesin ümber. Või lähen kooli asemel raamatukokku. Siis nähtaks, et ma olen vales kohas. Olime klassikokkutulekul Tartust väljas. Ariel torkas mind terava esemega. Tagasisõidu ajal küsisid Krister ja Artur üksteiselt ajaloo aastaarve. Nad ütlesid, et ajaloo saab mõne tunniga selgeks. Mõtlesin, et nad võivad üksteist valesti ka õpetada, et ülikooli sisseastumiseksamitel konkurent kõrvaldada.

*
Mõtlesin, et loen entsüklopeedia tänase osa uuesti läbi. Kui üliõpilased lugesid oma loengukonspekte uuesti, siis võis entsüklopeediat ka lugeda. Aga teisel korral ma ei lugenud enam terveid märksõnu, vaid ainult nende algused. Maleturniiril tehti vaheaeg. Mängumaja ette tuli üks maletaja, kes turniiril ei osalenud. Ta hakkas rääkima juttu, mida oli ükskord samasuguses olukorras juba rääkinud. Üks mees läks vanni. Vannis pidi enne seda teine mees juba ees ootama, sest kuulsin, kuidas nad omavahel rääkisid. Mõtlesin, et panen kõik enda turniiril mängitud partiid blogisse. Ainult et üks voor pidi mõne päeva pärast veel olema, siis oleks viimaseks vooruks seniste partiide põhjal valmistutud. Aga ma oleks mänginud viimases voorus teist moodi. Vaatasin enda Klausiga mängitud partii protokolli. Lõppmäng oli olnud pikka aega võrdne, kuni ma olin proovinud teostada läbimurret ja ise kaotanud. Oleksin saanud mängida ka viigi peale. Rei oli ükskord ühe minu kaotuspartii kohta öelnud, et ma ise komponeerisin kaotuse.

Taganemistee kadumine

O-O-V-R-R-L-K-V
1. e4 b6 2. c4 c5 3. b3 Re6 4. Rf3 Of4 5. Le2 R8c7 6. Rde3 Ld8 7. d4 cd 8. Rd4 Rd4 9. Od4 Re6 10. Ob2 0-0 11. 0-0 Lc7 12. h3 Rg5 13. f3 Lc5 14. Vc3 Oe3 15. Ve3 e6 16. h4 +-

Konspekti ununenud osa

Kõndisin üle Emajõe Raekoja platsi poolt kodu poole. Lugesin üle, mis ma enda kõndimise kohta olin kirjutanud. Kirjas oli selliseid asju, mida ma ei mäletanud. Aga kirjutatud oli elektrooniliselt, mitte pastakaga, seetõttu võis keegi kergesti muudatusi teinud olla. Kirjutati, et üks Inglise poliitik kuulus erinevate valimiste järel erinevatesse komisjonidesse. Ühel korral oli ta kuulunud valitsemiskomisjoni, mis tegeles samade asjadega, millega valitsus. Laenasin ühe tüdruku konspekti, et võrrelda, kas ta on kirjutanud üles samasuguseid asju. Põhiliselt oli jutt kahes konspektis sama, aga arvandmetes oli erinevusi. Need konspektid olid kirjutatud Jaansoni loengutes. Stendi peal oli kirjas, et kaks politoloogia doktoranti eksmatrikuleeriti selle eest, milline oli nende suhtumine politoloogia osakonda. Mõtlesin, et minuga võib ajaloo osakonnas varsti sama juhtuda, kuigi minu huvi ajaloo vastu on erakordselt suur. Olin magistrant, aga ei olnud ammu õppetööga tegelenud. Mõtlesin, et võin sellega veel tegelema hakata ja magistriõppe lõpetada, kui nii kiiresti jõuab. Aga kuna viimase tähtajani oli veel umbes pool nominaalajast, siis vast võis jõuda. Minu kursusel oli olnud rida üliõpilasi, kellel jäi ülikool lõpetamata. Magistriõppes olin muutunud ise samasuguseks.

*
Lugesin Helina unenäoblogi viimast unenägu. Selles ta saatis kirja naissoost kirjasõbrale. Helina blogis oli kirjutatud kirjade vahetamisest ka enne seda, kui ta hakkas kirju vahetama minuga. Ta oli vist minuga kirjavahetuse katkestanud leides, et naissoost kirjasõber on parem, sest ei ole nii pealetükkiv. Algul oli ta vist minust ka lootnud, et ma ei ole pealetükkiv. Mõtlesin, et võin Helinale uue paberkirja saata, aga enne pean küsima, kas ta elab veel sellel aadressil.

Positiivne ja negatiivne

Enne rahvahääletust räägiti, et eurovastastel pole positiivset programmi. Ühes kirjas arvasin ka ise nii. Jaan Tõnisson leidis, et võidelda tuleb millegi eest, mitte millegi vastu. Kas aga võitlus millegi muutmise eest on tingimata positiivsem kui võitlus millegi säilitamise eest?

Kui positiivne oleks ainult muutus, siis oleks seda ka kliimamuutused. Mõni ongi kirjutanud, et talle ei meeldi külmakraadid, seetõttu on ta kliimamuutuste poolt. Loodusseadusi paremini tundvad inimesed teavad aga, et sellel võivad olla hukatuslikud tagajärjed ja on vastu.

Looduskaitsealal kaitstakse ohustatud liike, et neid säilitada. Salakütt tahab aga olukorda muuta, et elusast loomast saaks surnud loom.

Need, kes varem rääkisid Euroopa Liitu astumisest, räägivad nüüd, et Eesti peab leidma endale uue eesmärgi. Kas sellega nad tunnistavad, et nende positiivne programm on ammendunud?

Vahukoorega asjad

Seisin leti ees ja võtsin endale kahte vahukoorega toitu. Vahukoort tilkus leti peale. Selle kohta ütlesin, et öeldakse, et õnnetused on argipäev, aga täna on pidupäev. Ühe toidu sõin leti ääres seistes ära. Teisega läksin kaugemale, et minu taga sabas ootajad rutem edasi pääseks. Sõin nüüd inimestest tühjenenud peolaua ääres ühest taldrikust. Vaatasin, et olen taldrikud segi ajanud, ma ei söö enam enda taldrikust, vaid kellegi teise omast.

*
Püüdsin ühel seadmel tera välja saada, aga see ei õnnestunud. Õnnestus alles siis, kui panin arvuti tööle, sest ta oli läbi õhu arvutiga ühenduses. Seade võttis arvutist informatsiooni, selle jaoks käis tera sisse-välja. Lugesin, et direktor Vene oli tellinud J. Lombilt, et ta kirjutaks meie kooli hümni viisile sõnad. Ma kirjutasin ka luuletusi, aga mult polnud seda tööd tellitud. Lugesin enda vihikukonspektist, et lammast on nimetatud taimeks. Mõtlesin, et arvutisse kirjutama hakates ma seda kohta ei kasuta, sest võibolla sain originaalist valesti aru.

Raamat kaladest 4

"Loomade elu. Kalad" leheküljeni 400.

Nagu Nõukogude aegne ajalookirjutus põhines majanduse kohta käivate dogmade tähtsustamisel, nii on ka tolleaegses zooloogiaraamatus palju juttu kalade majanduslikust tähtsusest. Saaks selle asemel rohkem rääkida kalade tähendusest religioonis, kirjanduses, kunstis, rahvaluules või rahvameditsiinis.

Majandustegevus on saanud kaladele ohtlikuks, aga neist ohtudest on raamatus juttu vähe. Minu vend peab Läänemerd nii reostatuks, et arvab, et lapsele ei tohi Läänemere kala anda. Kui Läänemeri on juba solgiauguks muudetud, siis sama peaks lõpuks juhtuma kogu maailmamerega, mõningal määral küll juba ongi juhtunud.

Kui lugesin roheliste listi, siis kirjutati seal, et ristiusk on eriti loodusvaenulik, kuna seab inimese loodusest kõrgemale. Sama olen lugenud ka kuskilt mujalt. Kommunism oli ateistlik, aga ei ole selle poolest ristiusust parem, pigem veel kaotab inimese vastutustunde Jumala ees. Võib küll väita, et kommunism on välja kasvanud kristlikust tsivilisatsioonist.

Viimati loetud sajal leheküljel on kalade kohta nii uut kui ka juba eestpoolt tuttavat. Loetleti veel kalasid, kes on läbipaistvad. Selliste kalade liiginimes esineb sageli sõna "klaas". Tegelikult on nad läbipaistvad ilmselt sellepärast, et vesi on läbipaistev, siis on läbipaistvus kaitsevärv ka kaladele. Teiselt poolt on vajalik, et liigikaaslased kala üles leiaksid. Võibolla see aitab seletada, miks noor angerjas on läbipaistev, aga hiljem tema läbipaistvus kaob. Ühe kala kohta kirjutati, et ta jääb märkamatuks just tänu oma eredale värvusele, kuna elab sellises keskkonnas.

Angerjate kohta kirjutati eespool, et nad on algul sootud, hiljem valivad, kas neist saab isane või emane. Nüüd oli juttu ühest teisest kalaliigist, kes on osa elust isane ja osa elust emane. Vahel võib ta olla ka isane ja emane samaaegselt ja viljastada omaenda marjatera. Lülijalgsete köites oli juttu paljudest liikidest, kelle emased on võimelised paljunema ilma isaste kaasabita.

Erinevate kalaliikide poegade arv on väga erinev. Raamatu algul nimetati kala, kellel on üksainus poeg korraga, nüüd on nimetatud selliseid, kellel on miljoneid marjateri. Mõni liik hoolitseb järeltulijate eest ja mõni mitte. Loomapsühholoogia raamatus oli kirjas, et loomade tugevaim instinkt on poegade eest hoolitsemine, aga kalade puhul see siis ei kehti.

On kalu, kes hüppavad veest välja, selliseid, kes võivad ronida kaldale rohu sisse ja pärast vette tagasi, paljud liigid kaevuvad veekogu põhja.

Ühes psühhiaatriaalases materjalis väideti, et inimesed ei sure hirmust. Kalaraamatus kirjutati aga ühest kalaliigist, keda ei saa akvaariumis pidada, sest ta sureb kergesti šoki tagajärjel.

Kalad võivad olla ohtlikud omakorda inimestele. Eespool oli juba juttu mürgistest kaladest, nüüd nimetati selliseid, kes vahel on mürgised ja vahel mitte. Üks liik muutub mürgiseks siis, kui on söönud teise mürgisesse liiki kuuluvaid kalu. Ühel kalaliigil on mürgioga, mille mürk põhjustab inimesele nii suurt valu, et ohvrid võivad hüpata üle laevaparda, kuigi neil oleks võimalus mürgitusest paraneda. Kui mürgioga eemaldada, kõlbab selle kala liha aga süia.

Kõik kalad, kelle liha on maitse poolest söödav, ei pidavat alati isuäratavad olema. Osadel inimestel pidi söögiisu ära ajama see, et ühe liigi nahk ja liha on sama värvi.

On väidetud, et venelased ei austa järeleandmiste tegijaid, soomlasi austavat nad sellepärast, et soomlased hakkasid sõjas vastu. Selles vene keelest tõlgitud raamatus öeldakse ka kalade puhul, et kalamehed pidavat hindama kõrgemalt neid kalu, kes õnge otsa sattudes avaldavad suuremat vastupanu.

Vees ei ela ainult kalad. Seoses kalde eluga nimetatakse selles köites möödaminnes ka muid veeloomi, nagu koorikloomad ja limused. Eespool kirjutati, et osad kalad toituvad vette langevatest putukatest.

Kasutusaja ühtlustamine

Räägiti, et feisbukis on pärast tööpäeva lõppu keelutund, et kõik läheksid siis sinna pärast keelutunni lõppu samal kellaajal. Mõtlesin, et mina sinna sellel populaarsel kellaajal ei lähe.

Õied vahetuvad

Taimedel toimus hingede rändamine. Üks taim hakkas õitsema samal ajal, kui teine lõpetas. Mõlema taime esimest õit pildistasin, hiljem tuli esimesele taimele hulk õisi juurde ja teisel taimel on neid praegu kaks. Aga kuna see on laiusesse kasvav taim, siis on ruumi õitsemise levikule veel palju.

Head küsimused

Olin lasknud määrata endale pensioni. Selle kättesaamiseks tuli käia arsti juures. Seal oli pikk järjekord. Ütlesin, et ma kahetsen endale pensioni määrata laskmist, selle ajaga ma teeniks tööga sama palju. Arsti juurde tuli üks poiss, kes sai samuti pensioni. Loovutasin oma tooli talle. Ta istus sellega lahtise kanalisatsioonikaevu kohal. Hoiatasin, et ta sisse ei kukuks. Ta kukkus ikkagi. Poiss koosnes plastiliinist ja tal tuli pea otsast. Panin selle otsa tagasi. Mõtlesin, et võibolla peaks kiirabi kutsuma, aga kiirabi ei pea arvatavasti plastiliinist inimest inimeseks. Poiss kontrollis, kas pea on tugevalt otsas, milleks ta keeras pead neljas suunas. Nii tulid kaela sisse kogu aeg mõrad ja mina mätsisin neid kinni tagasi. Hiljem jätkas poiss seda kolmanda inimese juures ja ütles, et pea otsast keeramine on ta lemmikmäng.

*
Olin teinud ülikoolis ajalooeksamit. Seal oli küsitud ühte nime ja järgmiseks, kas ma tean veel mõnda arstist kommunisti, sel juhul millist. Olin vastanud, et tean küll, J. Seitla, kes üüris korterit välja. Alles nüüd tulid meelde nimed Vares ja Jeltsin. Mõtlesin, et sellised küsimused mulle meeldivad, mis panevad edasi mõtlema. Peaks laskma kellelgi endale ajaloo kohta küsimusi esitada. Kui ma kohe vastata ei oska, siis mõtlen vastused hiljem välja. Olin kirjutanud listi, et ükskord sain Kriiska eksami nelja. Nüüd mõtlesin vastata oma kirjale, et teise Kriiska eksami sain viie. Tegelikult ma ei välistanud, et võin saada ka nelja või kolme. Aga kui esimesena tuli pähe, et saan viie, siis arvatavasti saangi. Mõtlesin, et eksamihinded saab teada vist nädal pärast eksamit eksamiga samal kellaajal. Kui mul ainult nädalapäev meeles oleks. Võin minna ka üks päev pärast eksamit vaatama, kas saab hinde teada. Aga uue seaduse järgi ei tohtinud hindeid stendile välja panna, need olid kaitstavad isikuandmed. Ainult häid hindeid võis ajalehes avalikustada.

Venemaa pikal 19. sajandil

"История СССР XIX – начало XX в." Под редакцией чл.-корр. апн СССР, профессора И. А. Федосова. Москва "Вышая школа" 1981. 464 topeltsuurusega lehekülge.

Kui võõrkeeli on õpitud, võiks neid vahel tarvitada. Aga veel tähtsam on tarvitada emakeelt. Praegu on minu põhitöö tõlkimine. Töö kiirus sõltub sellest, kui hästi ma oskan võõrkeeli. Aga tõlke kvaliteet sõltub veel rohkem emakeeleoskusest ja sellest, kui palju olen lugenud eesti keeles. Mõistan hukka Tartu Ülikoolis eestikeelsete õppekavade sulgemise.

Emakeelest saadakse tavaliselt paremini aru. Kes saab juba võõrkeelest paremini aru, sellel on aeg täiendada end emakeele alal. Kuigi sõnaraamatuta võõrkeelset raamatut lugedes läheb osa jutu mõttest kaotsi, pakub võõrkeelne tekst teiselt poolt uusi teadmisi võõrkeele kohta.

Näiteks toon sõna "perestroika", mida eesti keeles kasutatakse Gorbatšovi reformide tähenduses. See raamat on ilmunud enne Gorbatšovi, Brežnevi ajal, aga perestroikast on juttu viies muus tähenduses. Kõigepealt nimetatakse perestroikaks 1825–1855 valitsenud Nikolai I poliitikat, mis seisnes bürokratiseerimises. Teiseks kaotati aastal 1861 Venemaal pärisorjus ja sellele järgnenut nimetatakse kapitalistlikuks perestroikaks. Kolmandaks nimetatakse sõjaväereformi sõjaväe perestroikaks. Neljandaks öeldakse, et Stolõpini agraarreformid pärast 1905.–1907. a. revolutsiooni olid kodanlik perestroika. Lõpuks hakati Esimese maailmasõja ajal tööstust üle viima sõjaaja nõuetele, mille kohta kasutatakse nimetust tööstuslik perestroika. Lisaks on raamatus muude eesliidetega –stroika lõpulisi sõnu. Tõlkimisel ei pea sõna perestroika kasutama. Sõnaraamat annab esimeseks vasteks "ümberehitus". Gorbatšovi ajal kasutati tema perestroika vastena "uutmine". Üks mees ütles, et ta on kindel, et "uutmine" tuletati mingist muust sõnast kui perestroika. Kontrollisin üle, et perestroikat ja uutmist on sünonüümidena kasutatud. Aga kui Gorbatšov on kirjutanud raamatu "Perestroika ja uus mõtlemine", siis ma ei välista, et esimesel tarvitamisel võis uutmine tähendada uut mõtlemist.

Raamatul on neli tsüklit, neist kolm esimest on kronoloogiliste perioodide kohta, neljas kultuurist kõigil perioodidel. Esimest perioodi nimetatakse pärisorjuse kriisiks, 1861 olevat pärisorjuselt kapitalismile üle mindud, kolmas periood algab 1890. aastatel ja seda on nimetatud raamatus imperialismiks. Viimane nimetus võib eksitada. Võiks arvata, et see tähendab välispoliitika sõjakamaks muutumist, tegelikult on kommunistliku ajalookirjutuse perioodid majandusajaloolised, imperialism seisnenud selles, et tööstus oli varasemast rohkem arenenud. Mulle pole sõna imperialism selline kasutusviis vastuvõetav. Venemaa oli juba varem impeerium, samuti oli seda Rooma riik, minu sõnakasutuse järgi ajavad impeeriumite loojad imperialistlikku poliitikat.

Kommunistliku ajalookirjutuse järgi on ajalugu ühesuunaline protsess, mis lõppeb kommunismi väljajõudmisega. Kui vaadata, mis on ajaloos tegelikult juhtunud, siis rakendus lainete teooria ja Nõukogude Liit lagunes. Lainete teooriaga kooskõlas on ka see, et Putin seda nüüd jälle taastada tahab. Raamatu perioodideks jagamisel on lähtutud ühesuunalisest arengust, aga raamatut lugedes tuleb välja, et autoritaarsem ja vabameelsem valitsemine on lainetena vaheldunud, kuigi autorid seda seaduspärasust ei rõhuta. Kõigepealt valitses autoritaarsem Paul I, siis vabameelsem Aleksander I, edasi autoritaarsem Nikolai I, tema järel vabameelsem Aleksander II, kelle järel autoritaarsem Aleksander III. Viimane keiser Nikolai II võibolla alustas valitsemist autoritaarselt, aga vähemalt 1905. aasta revolutsioon sundis teda vabameelsetele reformidele. Demokraatlikes riikides võidavad valimisi kordamööda parempoolsemad ja vasakpoolsemad parteid ja poliitika muutub valimistulemuste tõttu. Keisrid kuulusid ühte ja samasse perekonda, justkui samasse parteisse, aga poliitika arenes sellest hoolimata laineliselt. Võibolla on põhjuseks uue põlvkonna mäss vana põlvkonna vastu. Varem loetud raamatutes on 1861. a. vabameelset pärisorjuse kaotamise reformi seostatud Krimmi sõja mõjuga. Siin raamatus kasutatakse revolutsiooniliste situatsioonide mõistet, et reformidele sundis rahva klassivõitlus. Aga ilmselt saab lainelisest arengust rääkida nii valitsejate kui ka rahva meelsuses. Raamatus kirjeldatud aeg oli pideva kasvu aeg. Kasvasid riigi rahvaarv, piirid ja kasutatava tehnika hulk. Võibolla siis võib rääkida spiraalsest arengust. Sõjaajaloos oleks spiraalne areng, et sõjad ja rahuperioodid vahelduvad, aga relvastus areneb. Kuid kui rääkida sõdimisviisist, kas siis areng toimub rüütellikemate või vähemrüütellike sõdade suunas? Koolis õppisime vähemalt, et rüütellikud sõjad lõppesid 19. sajandil. Samas on sõjaõigus hiljem edasi arenenud.

Ühesuunalise, lainelise või spiraalse arengu küsimus kerkib ka Hrochi-Janseni-Laari rahvusliku liikumise kolme faasi puhul. Laari doktoritöö kaitsmisel öeldi, et Hroch oli marksist, võibolla seletab see, miks ta nägi rahvusliku liikumise arengut ühesuunalisena. Ka Laar jääb selle juurde, justkui oleks rahvusriik kõrgeim aste, mis võib igavesti püsima jääda. Aga lainete teooria seletaks Grenzsteini riikliku venestuspoliitika aegset tagasiminekut paremini. Võibolla tuleb füüsikast appi võtta kineetilise ja potentsiaalse energia mõisted. Kui ajalehtedes jäi kineetilist energiat vähemaks, hakkas seltsides kasvama potentsiaalne energia. Sama moodi võiks kunstistiilide vahetumist seletada sellega, et ratsionaalse kunstistiili valitsemise ajal kasvab irratsionaalse stiili potentsiaalne populaarsus.

Raamatu kultuuripeatükke lugedes mõtlesin, et kommunistlikud ajaloolased kipuvad kõike positiivset nimetama realismiks, mina romantismiks, nii võivad nemad nimetada realismiks sama, mida mina romantismiks. Realistideks on siin raamatus nimetatud näiteks Puškinit ja Lermontovi. Minu vähene lugemus seda määratlust ei kinnita. Puškinilt mäletan umbes ridu "Väljub Musta mere veest / nelikümmend vägimeest". See pole mingi realism. Vaatasin, mis ütleb Puškini kohta hiljem ilmunud Eesti Entsüklopeedia köide. Selle järgi Puškin vaimustus algul romantisimist, aga hiljem algasid tema realistlikud otsingud. Brežnevi aegses raamatus pole Puškini romantismiperioodi üldse nimetatud.

Keskkooli vene keele tunnis õppisime, et vene kirjanduse kuldne aeg oli 19. sajandi esimene pool ja hõbedane aeg 20. sajandi esimene pool. Sellest raamatust leiab seletust, miks see nii oli. Nikolai I ajal tsensuur tugevnes, mis viis ilukirjanduse õitsengule, sest ilukirjanduses oli võimalik rohkem öelda. Sama moodi oli ilukirjandus teatavasti populaarne Nõukogude ajal. Aga Vene keisririigi lõpu ajaks oli suurem osa riigi elanikkonnast siiski veel kirjaoskamatu. Raamatus loetletakse ühekaupa rahvaid, kelle kirjaoskuse protsent oli riigi keskmisest väiksem, aga ei öelda, kellel oli see suurem. Eesti kohta väidetakse valesti, et siin asutati 19. sajandi algul saksa- ja venekeelsed koolid ja et eestikeelset haridust polevat olnud enne 20. sajandi algust. Samal ajal autorid teavad, et Lätis oli ka lätikeelseid koole. Raamatus on eraldi juttu mittevene rahvaste kultuurist, aga mitte Poola ja Soome omast.

Tänane õis

Koolivaheaja lõpp

Kodus oli remont. Riiulid tõsteti minu toa akna ette ritta ja varjasid valgust. Järgmine päev oli jaanuari esimene koolipäev. Pidin jõudma kooli hilinemisega suvalisel hetkel. Arvatavasti oli midagi ka õppida antud, aga seda ma polnud teinud. Oleksin öelnud, et ma ei saanud õppida, kui eile olid pühad.

Edukas etturikahing

1. Rf3 d5 2. c4 dc 3. La4 Rc6 4. e3 Od7 5. Lc4 Rf6 6. d4 e6 7. Rc3 Ob4 8. a3 Oc3 9. bc 0-0 10. Od3 Ve8 11. e4 h6 12. e5 Rd5 13. Oe4 Rde7 15. 0-0 Ra5 16. Lb4 Rec6 17. Oc6 Rc6 18. Lb7 Vb8 19. La6 Vb3 20. Od2 Le7 21. Vfb1 Veb8 22. Vb3 Vb3 23. c4 Vb6 24. La4 Rd4 25. Ld1 Rb3 26. Va2 Rd2 27. Rd2 Va6 28. Lf3 Oc6 29. Lb3 Lg5 30. g3 Lf5 31. f4 Lh3 32. Rf3 Vb6 33. Ld3 Of3 34. Lf3 Vb1+ 35. Kf2 Vf1+ -+

Joonistus muusika järgi

Lehe toimetamine

"Sirbis" kirjutati, et Laaril on ilmunud mälestusteraamat ja seal ta viitab palju minu raamatule "Ajalugu unenägudes". Ma olin juba varem mõelnud, et seda annaks kasutada. Mõtlesin, et kui mina oleks "Sirbi" toimetaja, siis oleks väga raske otsustada, milline kaastöö avaldada ja millist mitte. Ma ei kiirustaks otsustamisega, vaid teataks otsusest autorile alles siis, kui kaastöö on juba ilmunud. Läksin isale rääkima, mis ma ajalehest lugesin. Meile tulid külalised, aga mul polnud veel päevariideid seljas. Kirjutasin uduse kirjutusvahendiga. Tahtsin joont selgema pliiatsiga üle teha, aga vaatasin, et esimene ja teine joon täpselt ei kattu, seetõttu jätsin pooleli. Nii pidi üks mõte kaotsi minema.

Kohtumised

Rääkisin, milliste sõnadega kirikuõpetajad on kogudust sõimanud. Ise pidin täna ühe kirikuõpetajaga kokku saama. Saabusid järjest mehed, kes pakkusid oma tütart naiseks. Mul oli kokku lepitud kokkusaamine teiste tüdrukutega. Ütlesin, et täna on nii palju pakkumisi.

Laenutusaasta kokkuvõte

Eelmine aasta laenutati minu autoriõigusega teoseid 514 korda - rohkem kui üks aasta varem. Isal oli laenutusi 2770. Kogu nimekiri on aadressil http://www.ahf.ee/hyvitised2014a.html .

Uus vastane

Mängisin ühes majas kiirmaleturniiril. Kuulsin, nagu Kõiv ütleks, et ta viimase mängu võitis. Pärast ütles ta mulle teistsuguse tulemuse. Küsisin üle, kas ta natukese aja eest ei öelnud, et ta võitis. Ta vastas, et ei öelnud. Seina peale pandi välja järgmise vooru paarid. Särgava ütles, et ma mängin sellega. Vaatasin nime ja lisasin, et uue mängijaga. Ma ei viinud veel nime ja nägu kokku, aga vist oli tegemist alaealisega. Ta oli üks kahest mängijast, kes veel tagumisel laual eelmist mängu lõpetasid. Üks neist oli alaelaine ja teine ainult natuke vanem. Üks poiss tuli ja küsis, kust me sisse tulime. Näitasin, et külguksest. Poiss ütles, et tema mäletab, et tagauksest. Tagauksel oli see mängulaud ees.