Blogi loenduri nimel

Asutasin endale uue blogi, et üks loendur juurde teha. Otsustasin, et uuel blogil ei kasuta ma varem olemasolevat parooli, kasutan varem olemasoleva sarnast, aga lühemat. Teadsin, et vanema blogi kujundust enam ei pakuta, aga pakuti siiski sama värvi tausta, ainult ilma mustrita. Olin arvanud, et valida saab paljude kujunduse variantide vahel, aga pakuti ainult ühte varianti. Olin varem unes näinud, et asutan uue blogi, nüüd tegin unenäo teoks. Algul mõtlesin, et uues blogis ma midagi ei kirjuta, siis hakkasin mõtlema, et riputan sinna midagi vanast blogist erinevat, näiteks halvemaid malepartiisid või üldse vanast blogist madalama kvaliteediga asju. Ühes wc-s oli ummistus, seetõttu tehti teine wc juurde ja mõeldi ühest osa vett teise suunata, et see paremini ära voolaks.

Võõra kursuse grupp

Vaatasin televiisorit. Seal rääkis Lauristin. Ta oli veel rohkem mehe moodi läinud. Olin koos Lauristiniga kodulähedases koolimajas. Ta küsis, kuidas Toomal läheb. Vastasin, et Toomas käib lasteaias, kolme maja kaugusel. Lauristin küsis, kuidas lasteaias käimisel liiklusohutusega on. Vastasin, et õnnetusi saab muidugi alati juhtuda, aga Toomas ei ole eriti õnnetustele kalduv. Mõtlesin, et võiks öelda, et Toomas on kuueaastane, mina käisin nelja-aastaselt juba täiesti üksi õues. Mõtlesin, et Lauristin küsis liiklusohutuse kohta võibolla sellepärast, et arvas, et kui mina hommikuti kaua magan, siis peab Toomas üksi lasteaeda minema. Aga teda viis ema. Või võis olla lasteaias terve päeva asemel osa päeva.

*
Bristol liitus ühe feisbuki ajaloolaste kursusegrupiga. See oli minust järgmise aasta grupp. Otsustasin, et liitun ka sellega, kui Bristol juba mitteajaloolasena liitus. Kui ma olen lisaks enda kursusegrupile ka ühe teise kursuse omas, siis on mul tuttavaid kaks korda rohkem. Kui olin liitunud, siis mõtlesin, et kirjutan sinna, et ma tahtsin ainult teada, mitu liiget sellel on, ma lahkun kohe. Või kutsun grupi liikmeid enda asutatud ajaloolistiga liituma. Aga seda ma ei kirjuta kohe, vaid aasta pärast. Ma polnud enam kindel, kas see on minust üks aasta noorem või üks aasta vanem kursus. Sellest sõltus, kui hästi ma selle liikmeid tundsin. Lugesin ajalehte. Seal kirjutati, et ühes telesaates osalenud meest ja naist tunnevad kõik, kõik armastavad neid, sest nad mängisid ühes filmis maive. Sõna "maive" järel oli kolm punkti. Hakkasin seda unenägu üles kirjutama. Ma ei mäletanud enam, millise lause lõpus oli kolm punkti. Algul panin ühe lause lõppu, aga siis mõtlesin, et kolme punktiga lause tuli ikka tagapool.

Seitse esimest

1. Trohhalev 6,5 p.
2.-3. Kõiv, Tätte 5
4. Siidirätsep 4,5
...
9.-11. Runnel 3

7 vooru, 16 osavõtjat, 15 minutit.

Täna sain kolmest esimesest voorust kolm punkti ja neljast järgmisest null. Kui lõpptabelit vaatasin, siis olin mänginud ainult seitsme esimese koha saajatega. Viimase vooru mäng algas lootusrikkalt, aga siis tuli pööre:

Runnel - Ojaste
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 ed 4. Rd4 h6 5. c4 Rf6 6. Rc3 Oe7  7. Oe2 0-0 8. 0-0 Od7 9. Lc2 Rc6 10. Oe3 Rd4 11. Od4 c5 12. Oe3 Oc6 13. f3 Rh7 14. Rd5 Od5 16. ed Of6 17. Od3 g6 18. Oh6 Od4+ 19. Kh1 Ve8 20. Vae1 Ve1 21. Ve1 Lh4 22. Od2 Oe5 23. f4 Of4 24. g3 Og3 25. Ve2 Oe5 ja kuigi võitlus jätkus, must lõpuks võitis.

*
Ajakirja "Looming" oktoobrinumbris ilmus Paavo Kivise artikkel, kus on juttu Keresest ja Heuerist.

Pildid akendel

Küüts riputas feisbukki üles oma väheste joontega joonistusi, mis katvat ühe vana restorani seinu. Laikisin neid. Siis kirjutas postituse K. Mägi, et üks teos on ainult tuhmilt teise peal. Nüüd nägin, et Küüts oli riputanud üles ka fotosid restorani värvilisest klaasist piltidega akendest. Nendel fotodel olid tema eelnevalt tugeva joonega nähtud joonistused kraabitud ainult vaevu nähtava valge joonena värviliste piltide sisse. Kui ma poleks Mäe kommentaari lugenud, ei oleks ma üldse värvilistelt piltidelt varem nähtud joonistusi märganud. Mulle meeldisid värvilised pildid ka. Mõtlesin, et nende piltide vastu ei pea sellepärast olema, et nad restoranis on, sest samasse ruumi saaks teha ka alkoholivaba söögiasutuse.

Üleskirjutatud käigud

Näitasin emale arvutist fotosid. Igal pildil oli erinev inimene. Ühel oli üks lühikese seelikuga naine ja kaks meest. Ema  küsis, kes on sellel fotol kõige tähelepanuväärsem. Kui kõik pildid olid vaadatud, küsis ema, mis neid ühendab. Vastus oli, et kõik piltidel kujutatud inimesed olid minuga seotud. Istusin ühe võõra naisega samas lauas. Rääkisin talle, mida üks mees oli mulle kunagi öelnud. Naine vastas, et ta tunneb seda meest ja käib temaga sageli koos saunas. Läksin väiksesse kööki. Viimasel ajal elas Klaus oma korteri asemel seal. Ta võis mulle varsti öelda, et ma ei või sinna ruumi minna. Oleksin vastanud, et vahepeal oli see minu tuba. Tahtsin arvutit käima panna, aga ei tahtnud seda nakatada.

*
Sadamas avastati, et vee alt läks laeva voolik, millega toimetati sinna narkootikume. Ühele naisele esitati sellega seoses süüdistus. Mulle tundus, et seda naist võidakse kahtlustada sellepärast, et olin saatnud kellelegi postkaardiga kaks malekäiku, et võibolla saaja hakkab minuga kirimalet mängima. Maleajaloost oli teada, et politsei pole varemgi kirimale käikude tähendusest aru saanud. Ütlesin, et naist võidakse kahtlustada minu süü tõttu, sest ma ei kleepinud postkaardile kirimale marke peale. Hakkasin vaatama oma Hispaania avangu partiide kogu. Osad partiid olin sinna kirjutanud sinakasrohelise pastakaga, millist mul oli olnud ainult ühel korral. Aga selliste partiide osakaal oli siiski väike. Üks partii oli Ivaineni ja tugeva suurmeistri vaheline. Ivainen oli 40 käiku vastu pidanud. Nei partii kohale olin kirjutanud endale käsu, et neid Nei partiisid, milles tehakse käik Og5:f6, mitte edaspidi kogusse võtta.

Kunstirubriik ja spordiuudised

Ütlesin, et arvutist meeldib mulle kõige rohkem vaadata kunstirubriiki. Hakkasin vaatama. Seal olid sügava dekolteega naiste pildid. Lugesin ajalehest spordiuudiseid. Ühes artiklis kirjutati, et imestatakse, et Nõukogude Liidu reiting spordis on ikka veel nii kõrge. Teises öeldi, et ande olemasolu korral otsustab doping.

Renneri kroonika

Johann Renner. "Liivimaa ajalugu 1556–1561". Keskalamsaksa keelest Ivar Leimus. Värsid ladina keelest Enn Tarvel. Tallinn, Olion 1995. XX+194 lk.

Raamat on väga ilusa kujundusega. Aga sellega lähevad sisu ja vorm vastuollu, sest juttu on peamiselt sõjakoledustest. Kroonik kirjutab Liivi sõjast. Kuskilt olen lugenud, et Liivi sõda oli kellegi arvates sama, mis Vene-Liivi sõda ehk pika sõdadeperioodi algusaastad kuni Liivi ordu laialisaatmiseni, kuid eessõnas nimetab tõlkija Liivi sõjaks kogu tolleaegset sõdadeperioodi, ka Poola, Rootsi ja Taani osalusel toimunud võitlusi.

Olen selle raamatu kohta eksamit teinud. Tuli lugeda kindel arv lehekülgi omal valikul Eesti ajalugu. Lugesin läbi tervikuna Aleksander Warma mälestused ja puudujäävate lehekülgedearvu katmiseks veel Renneri kroonika algust. Raamatuküsimuse eest sain eksamil maksimumpunktid, aga praegu mäletan tol korral Renneri kohta kirjutatust ainult seda, et nimetasin, et raamatus on ka pildilisi allikaid. Praegu pilte uuesti vaadates selgub, et need on Renneri enda illustratsioonid kroonikale. Piltidelt äratasid tähelepanu seal kujutatud inimeste riided. Need ulatusid peaaegu maani. Algkoolis õppisime, et poistel ei tohi siseruumides mütsi peas olla, aga piltidelt on näha, et Renneri ajal kandsid mehed peakatteid ka siseruumides. Mõnel inimesel on seljas lillelise mustriga riided. Keskkooli usundiloo tunnis õpetas Kulmar, et kui Kreeta-Mükeene tsivilisatsiooni piltidel on kujutatud sõjameeste asemel lilli nuusutavaid mehi, siis oli selle tsivilisatsiooniga midagi valesti ja selle langus ei olnud üllatav. Aga Renner kujutab lilleliste riietega samaaegselt käes hoitavaid relvi. Suurem osa piltidel kujutatud riideid siiski ei ole lillelised.

Ühes keskkooli ajaloo kontrolltöös kirjutasin Vana-Liivimaa kohta, et see oli keisririigi osa, mõeldes Saksa-Rooma keisririiki. Õpetaja luges selle millegipärast veaks. Hiljem olen ülikoolis õppinud ja lugenud, et see on ajaloolaste hulgas vaidlusküsimus, kas nimetatud keisririigi osa oldi või mitte. Renneri kroonikast võib aga selgelt lugeda, et vähemalt Liivi sõja ajal ennast keisri alamateks loeti. Võibolla küll ühendas nüüd vaenlane. Ülikooli konspektist mäletan lauset: "Alles Plettenbergi ajal oli keisrilt abi vaja." Plettenberg oli samuti Venemaaga sõdinud. Aga abi ei saadud. Kroonikast selgub, et keisril oli samal ajal probleeme türklastega, kes olid vallutanud Ungari. Seetõttu pöörduti Poola, Taani ja Rootsi poole, kes hakkasid aga omavahel vaenutsema. Tarveli raamatust selgus, et Poola aja asemel võiks rääkida ka Leedu ajast ja Poola-Leedu ajast, aga Renner nimetab personaaluniooni juhti ainult Poola kuningaks. Valitsejate puhul on huvitav veel, et tiitlite tsaar ja khaan asemel on mõlemal puhul keiser, kuigi suurvürst on suurvürst. Tsaari keisriks nimetamine sõltub ka tõlkijast, sest Henriku kroonikas tõlgiti provintsi asemel maakond ja kihelkond. Põhikooli vene keele tunnis õppisime, et sõnad tsaar ja keiser tulevad mõlemad nimest Caesar, siis teoreetiliselt saaks sellest tulenevat eri maade puhul ka erinevalt tõlkida.

"Eesti ajaloo" kolmandat köidet lugedes ma polnud rahul, et Laidre rääkis Liivi sõja puhul eestlaste ja sakslaste asemel liivimaalastest. Ma ei olnud siis näinud, kuidas oli kirjas allikates, aga nüüd Rennerist lugesin, et Renner nimetab sõdureid sakslasteks ja talupoegi eestlasteks. Vaenlase väes eristab ta samuti venelasi ja tatarlasi. Igas lauses pole inimese rahvust küll nimetatud. Henrikul oli üks kohalik rahvas liivlased, aga Renneril enam sellist ei esine. Põlisrahvad jagab ta eestlasteks, lätlasteks ja kuralasteks. Kura keele rääkimine olevat keelatud, selle asemel räägitavat läti keelt. Selline väide tundub uskumatu, sest kes ühele rahvale teise keele selgeks õpetas ja miks ümberrahvustamise korral ei surutud peale juba saksa keelt?

Nõukogude aja kooli ajalooõpikutes kirjutati, nagu oleks eestlased asunud igas sõjas venelaste poolele. Renneri kroonikast selgub, et venelased tapsid maha hea meelega nii eestlased kui ka sakslased, talupojad tapsid omakorda venelasi. Mõnel juhul küll olid talupojad venelaste poolt või kasutati talupoegi teejuhtidena. Aga viimasel juhul võib oletada, et selle eest kingiti elu, mis muidu oleks kaduma läinud.

Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaga võrreldes oli nii sarnast kui ka erinevat. Uued olid relvad, endist viisi rööviti sõjakäikudel loomi. Aga üks erinevus oli, et kui Henriku aegses sõjas tapeti mehed maha ja naised võeti kaasa, siis Renner ei nimeta kuskil, et naisi oleks vangistatud meestest rohkem. Villem Reiman kirjutas küll, et Rootsi ajal Eestis veel naiseröövi esines, aga selle eest oli siiski karmilt karistama hakatud. Henrik oli vaimulik ja Renner jurist, sellest tulenevalt on Henrikul rohkem piiblitsitaate ja Renner pöörab rohkem tähelepanu juriidilistele dokumentidele. Renneri teoloogiline seisukoht on, et sõda algas liivimaalaste pattude tõttu, aga teoloogiast on tal põhjalikumalt juttu rohkem teose alguses, umbes nagu Ea Janseni doktoritöö eessõnas kohustuslikke Lenini tsitaate. Renneril on üleloomulike jõudude sekkumisest natuke juttu siiski ka hiljem, lisaks komeetidele nähti näiteks kuu peal risti. Riste on taevas nähtud ka teiste sõdade ajal, laulva revolutsiooni paiku nähti seevastu palju UFO-sid.

Eessõnast selgub, et Renneri kroonikast on olemas ka pikem variant, kus ta jutustab teisi kroonikaid ümber, aga tõlgitud on lühem. Raamatut lugedes leiab veelkord kinnitust, kui hea on, et Eestis pole praegu sõda. Aga Renner kirjeldab küll sõdivate poolte metsikusi faktiliselt, kuid on siiski üllatav, kui vähe ta seejuures emotsioone väljendab. Et ta sel teemal siiski kroonikat kirjutama hakkas, näitab, et ta peab sündmuste jäädvustamist oluliseks, et need kostaks meile kustumata, nagu öeldi "Kalevipojas".

Suvilas

Töötasin maakoha õuel raamatu käsikirjaga ja eemal töötas isa. Mul tekkis ühe lausega probleem. Läksin tuppa. Tagaukse kaudu tungisid suvilasse võõrad inimesed. Selgitasin neile olukorda, et teisel pool maja on veel inimesi. Sissetungijad küsisid ärasõidu kohta. Ütlesin, et autojuht otsustab, millal ta sõitma hakkab. Kui autojuht tahab ära sõita, siis teised mingu kasvõi jala. Rääkisin, et olen käinud sel aastal kahel laulupeol, aga kumbki ei toimunud Tartus. Ülikooli ajal oli väga hea tunne Tartu laulupidudel käia. Hakkasin praegu veepurkidele kaasi peale panema. Isa ja Taimo tulid ka tuppa. Ühele purgile oli raske õige suurusega kaant leida. Lõpuks panin talle mingisuguse peale, aga purke autosse viies võisid kaaned uuesti pealt tulla.

Trükis väliseestlaste kohta

Leidsin Tõnu paberi, mis tundus olevat spikker. Seal oli siiski ka tema enda mõtteid. Üks mõte oli, et ta ei taha olla välisdelegatsiooni liige, kui ta on õppinud juristiks. Nüüd vist juba tahtis. Isa nimetas ennast ilma eesnimeta perekonnanime järgi ja Tõnu oli hakanud sama tegema. Mina suuliselt rääkides ennast perekonnanime järgi ei nimetanud, küll aga malest kirjutades.

*
Pidime varsti uude korterisse kolima. Enne seda tehti senises kodus remonti. Vannituba ja wc olid nüüd kokku ehitatud. Sellega ma polnud rahul, sest sageli oli juhtunud, et neid taheti korraga kasutada. Aga kokkuehitamine oli vist uute sissekolijate nõudmine. Vann oli pandud nii, et selles istuja oleks seljaga ukse poole. Toomas parandas elektrijuhtmeid. Selleks olid tal käes löögikindlad kindad ja ta puuris läbi pika toru, mis pidi löögikindlust suurendama.

*
Toomas avas suures toas oma sahtlid. Ema oli pannud tema sahtlitesse ka teiste asju, mille Toomas tahtis sealt kõrvaldada. Ta loetles, milliseid karvaseid loomi ta näeb. Ühe pildi rebis ta puruks. Seejärel tahtis ta kõrvaldada oma sahtlist teiste vihikuid. Ütlesin, et minu vihikuid ei ole vaja katki rebida, ma võin need oma tuppa viia. Mõtlesin, et tegelikult ei ole oma toas ruumi. Ütlesin emale, et Toomas rebis Laidoneri pildi katki. Leidsingi Tooma sahtlist oma vana vene keele vihiku. Tõnu tahtis seda näha. Ütlesin, et ma ei taha näidata, vene keeles olid mul kõige halvemad hinded. Vaatasin vihikut ise. Olin osanud sinna kirjutada pikemalt kui ma mäletasin, seega olin koolis vene keelt üsna palju õppinud. Õpetaja oli punase pastakaga vigu parandanud. Ma olin jätnud number viied kirjutamata, et õpetaja lisaks need punase pastakaga, et jääks mulje, et ta on mulle hindeks viisi pannud. Jõudsin järeldusele, et meie koolis oli vene keeles sama range hindamine nagu inglise keeles. Ütlesin, et ülikoolis oleks selle vigade arvuga viie saanud, ülikoolis ei nõutud midagi. Vaatasin Klausi vihikust, et tema oli sama vigade arvuga saanud parema hinde kui mina.

*
Üks võrgulehekülg oli seotud minu uue koduleheküljega. Seal võrgulehel näidati, kui minu koduleheküljele oli saadetud midagi uut. Kodulehekülge vaatasin ainult siis, kui teisel leheküljel öeldi, et midagi uut on saadetud. Aga millestki uuest teatati iga päev. Kodulehekülg seal keskkonnas oli lisakodulehekülg, seetõttu olin pannud sinna vähem informatsiooni kui põhikoduleheküljele. Aga kes vaatas ainult lisakodulehekülge, võis arvata, et mul rohkem ega paremat öelda ei olegi. Seal keskkonnas oli ka teiste kodulehekülgi. Need olid võibolla tehtud eesmärgiga, et mina neid vaataks, aga ma vaatasin veel ainult enda oma. Läksin lugemisasutusse. Leidsin seal laua pealt kehva kvaliteediga käsikirjalise trükise väliseestlaste kohta. Hakkasin seda ise lugema, sest ma tegelesin ka väliseestlaste teemaga. Kuna sel teemal materjal oli juba laua peal, ei hakanud ma omalt poolt esialgu midagi välja tellima. Esikohal oli trükises skandaali põhjustanud artikkel, milles kutsuti väliseestlasi üles mitte kodumaale tagasi kolima. Minu kõrvale istus üks mees. Küsisin talt, kas see materjal on tema tellitud. Ta vastas, et ei ole. Ta küsis mult, miks see nii kehva kvaliteediga on. Näitasin trükkimisaastat, et see on trükitud 1980. aastate lõpul. Mees ütles aa. Skandaali põhjustanud artikkel oli kirjutatud juba aastal 1975. Ma ei olnud kindel, kas need on Eestis või välismaal toimunud konverentsi materjalid. Saabus üks naine, aga tema ka seda trükist ei otsinud. Paistis, et seda ei lähegi enam ühelgi teisel lugejal peale minu vaja, vaid kellelgi on jäänud juba kasutatud materjal hoidlasse tagastamata. Mõõtsin oma juuste pikkust. Olin käinud hiljuti juuksuris, aga lõigatud oli nii vähe, et juuksed olid rekordilise pikkusega, ulatudes venitamisel ülahuuleni. Pidin seetõttu minema juuksurisse kuuajalise vahe järel tagasi või juba mõnepäevalise. Tegelikult ärkvel olles olid vist juuksed natuke lühemad.

Teadlaste järeldused

Ühed teadlased esitasid andmeid, milline oli grusiinide toetusprotsent rassismile 1920.-1930. aastatel. Toetus püsis umbes 80 protsendi juures, natuke kõikudes. Viimasel nimetatud aastal oli see 88 protsenti. Rahvastest, kelle vastu oldi, nimetati ainult mustlasi ja nandusid. Teadlased jätkasid, et sealt, kus andmed lõppevad, teadlaste töö alles algab. Nad tõlgendasid andmeid, et mustlaste vastu oldi sellepärast, et mustlased tahavad iseseisvalt paradiisi jõuda. Teadlaste arvates oldi kaudselt kõigi ateistide vastu, ateistlikke riike oli maailmas palju, sealhulgas Nõukogude Liit. Teadlased lugesid välja ka kaudset toetust füürerile. Ma ei teadnud, kas teadlased uurisid kogu maailma ajalugu, et leida seoseid neid huvitavate andmetega, või leidsid seoseid juba varasemate teadmiste põhjal.

Hispaania 3. ... Rge7

Peebo 6,5
Trohhalev 5,5
Tätte, H. Pedmanson 4,5
...
7.-9. Runnel 3,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel - Šukys
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rge7 4. Rc3 d6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. 0-0 Rd4 8. Ld4 c5 9. Ld6 Rc6 10. Lg3 Rd4 11. Le5+ Re6 12. Vd1 f6 13. Le6+ Le7 14. Od7+ alistus.

Asjade kukkumine

Henn küsis mult, kas asjad kukuvad teravam või jämedam ots allapoole. Vastasin, et on kirjutatud, et võileib kukub alati vorst allapoole. Ütlesin, et võime teha eksperimendi. Henn läks teise ruumi, mina jäin tema voodikastist eksperimendi jaoks sobivat eset otsima. Lõpuks leidsin, et tal oli seal pesemata porgandeid, porgand oli eksperimendi jaoks ideaalse kujuga. Proovisin järele, et kui porgand lasta käest lahti jämedam ots allapoole, siis ta jõuab ka põrandale jämedam ots all pool, aga vastupidises asendis lahti lastes jõuab ta maha külili või jämedam ots natuke allpool. Läksin Hennule järele, et talle ka seda eksperimenti demonstreerida. Ainult et porgand oli vahepeal kukkudes pikuti pooleks läinud, seetõttu oli nüüd natuke halvem näidata. Seletasin eksperimendi tulemust sellega, et jämedamal otsal on vist kergem õhutakistust ületada. Ütlesin, et kraadiklaasis on ka piiritus allpool ja õhk ülevalpool. Varsti tulin veel mõttele, et siis on igast tunnist esimene pool lühem kui teine pool, sest seier liigub langedes kiiremini kui tõustes. Või võibolla on kella sees seade, mis seda tasakaalustab. Suundusin isa tuppa, et Hennule seieritest ka rääkida.

Kummaline süsteem

Malevõistlus taheti läbi viia sellise süsteemiga, et algul toimub jooksuvõistlus ja seejärel mängitakse malet. Jooksuvõistluse kaks esimest pääsevad otse finaali ja mängivad malet esimese-teise koha peale. Ülejäänud osalevad maleturniiril ja neist kaks paremat mängivad finaaliga samaaegselt omavahel kolmanda-neljanda koha peale. Ma polnud sellise süsteemiga rahul, sest nii võis esimese kahe hulka tulla iga kord keegi, kes malet üldse mängida ei osanud. Osalesin jooksuvõistlusel. Algul jooksid kõik umbes võrdsete kiirustega, aga enne lõppu spurtis kaks jooksjat must mööda. Öeldi, et nagu raketid. Hakkasin ka spurtima, kuigi neile järele ei jõudnud. Kui oleksin üksi jooksnud, siis ma poleks spurtinud ja minu aeg oleks tulnud halvem. Finišisse jõudes ma ei teadnud veel, kas ma saan auhinna. Mõtlesin, et esimese kolme hulka ei ole hea tulla, sest siis võib selguda, et olen kuskil kogemata lõiganud ja minu osavõtt võidakse tühistada.

*
Õppisin ajalooeksamiks. Kõike ma ei jõudnud pähe õppida, lõpus lihtsalt lugesin. Eksam juba käis, aga ma polnud veel kirjutama hakanud, vaid jätkasin õppimist. Õppejõud pani minu laua peale paki teiste töid. Ütlesin, et nii ma võin hakata veel maha kirjutama. Püüdsin mitte sinnapoole vaadata. Selgus põhjus, miks need minu lauale olid pandud. Ühe töö autor oli jätnud oma nime peale märkimata ja õppejõud arvas käekirja järgi ekslikult, et see võib olla minu töö. Teiste tööde pealt nägin, et algul oli kirjutatud kümne küsimusega test, edasi oli tulnud kolm natuke pikemat küsimust. Testi ma jõudsin veel kirjutada, aga kolmele muule küsimusele pidin vastama kunagi hiljem või siis kirjutama aega ületades.

Rumalad inimesed

Pätt mult jälle norib suitsu, pätt mult norib tüli.
Rumal naine ootab pätti siiski avasüli.
Jõud ja kasv on tähtsamad kui tarkus või siis headus.
Inimkond on lollikari, järeldab sest teadus.

Alkoajakirjandus

Ajalehed käivad alla -
viinajoomist pooldavad.
Kes siis rahvast vaimsest küljest
tänapäeval hooldavad?

Migratsiooniketser

Ei taha sisserännet suurt,
ei väljarännet taha.
Kes oma rahvale teeb head,
see olevatki paha.

Fotoaparaadi võimalused

Lugesin "Loomade elust", et ka Pluutol on kunagi elanud inimesed. Sel juhul tekkis küsimus, kas nad olid Maal elavate inimeste sugulased. Võibolla vanasti tunti mingit nippi, kuidas ühelt planeedilt teisele liikuda.

*
Vaatasin oma fotoaparaadist fotosid. Pildil tundus ühel naisel olevat ülakeha paljas. Tegelikult tal olid läbipaistvavõitu riided. Fotoaparaadil oli veel võimalusi, mida ma polnud selgeks õppinud. Ühte kohta vajutades keeras objektiiv kaamera teisele küljele. Öeldi, et see on enda pildistamiseks. Varem olin ennast pildistanud kaamerat tagurpidi hoides. Tahtsin nüüd siis parema meetodiga pildistada, aga esialgu ei leidnud üles, kus on pildistamisnupp. Vend ütles, et meie pool on käinud juba Teele, Ave ja Ene.

Bussijaama poole

Arst oli vennale ette kirjutanud, et ta peab tegema vannis seansi. Puhastasin vanni põhja. Sealt sai palju kilekotitäisi sodi. Need tuli prügikasti viia. Olin Tallinnas. Mul ei olnud Tartusse tagasi sõitmiseks raha. Laenasin ühelt poisilt. Ütlesin, et kui ta mulle oma pangakonto numbri annab, siis Tartusse tagasi jõudes kannan raha tagasi. Vaatasin, et ta on andnud mulle kopikaid. Need enam ei kehtinud, seetõttu tagastasin raha kohe. Tuli laenata kelleltki teiselt. Aga räägiti, et Venemaa on vanad kopikad uuesti paralleelse rahana kasutusele võtnud, seetõttu saaks need valuutavahetuspunktis Eesti raha vastu vahetada. Sõitsin linnaliini bussiga maaliini bussijaama suunas, et seal Tartu bussile istuda. Ütlesin, et raudteejaam või bussijaam tuleb kahe peatuse pärast. Artur kahtles. Buss peatus parajasti telliskivikiriku juures. Ütlesin, et ma mäletan, et Oleviste peatusest on bussijaama kaks peatust. Artur kahtles, kas me oleme Oleviste kiriku juures. Parandasin, et või on see Tehase peatus.

*
Tahtsin istuda kirjutuslaua taha ja päev läbi kõvasti tööd teha. Esimese asjana tahtsin tegeleda tund aega malega. Kirjutasin blogisissekannet. Kirjutatust tuli parandada järjest uusi vigu. Mina allajoonimist ei kasutanud, aga keegi joonis minu kirjutatud sõnu alla. Ma ei teadnud, kas võltsitakse ka vanemaid sissekandeid. Küsisin, mida ma tegema pean, kas parooli vahetama või blogi maha võtma. Ütlesin, et edaspidi saan avaldada vist ainult paberraamatuid. Kõndisin väikse maja teiselt korruselt esimesele ja seal läbi müügisaali välisukse suunas. Ütlesin kassapidajale kaks korda tere. Kassapidaja nõudis, et ma ütleks valjema häälega. Omaette tundus ta pobisevat, et minu haigusega vist tööd ei anta. Väljusin maja välisuksest. Seisin koos kahe klassivennaga Sõpruse puiestee hoovis. Üks neist ütles, et valvuri hääl kostab hästi. Kuulatasime. Maja teises otsas, Sõpruse puiestee ja Kalda tee nurgal, oli valvuriputka, kust kostis karjumist. Osad sõnad kostsid selgelt ära, aga osad moondunult.

Tooma sünnipäev

Eile tähistati Tooma sünnipäeva. Hommikul kahtlustasin, et võin hakata haigeks jääma, seetõttu kaalusin minemata jätmist. Õhtul oli enesetunne parem, seetõttu siiski läksin. Tooma tütar alles õpib rääkimist, aga peo algul näitas näpuga, kes kuhu istuma peab. Hiljem oskas ta näpuga näidata, kes kus istub, kui talt seda nimede järgi küsiti. Sama moodi oskas seda kunagi umbes samas vanuses Hennu poeg. Eilsel peol läks vahepeal vendadega ägedaks vaidluseks poliitika üle, kuigi ma ei tea, millist poliitikat pooldada. Täna hommikul ärkasin liiga vara ja teist päeva peavaluga.

"Kultuuriloolised pildid"

Villem Reiman. "Kultuuriloolised pildid". Koostanud Hando Runnel. Tartu, "Ilmamaa" 2015. 504 lehekülge.

Varem olen kirjutanud Reimani "Eesti ajaloost". Nüüd on avaldatud tema lühematest kirjutistest uus raamat, originaalid on ilmunud erinevates kohtades 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Reiman oli seotud Tõnissoni "Postimehe" ringkondadega ja aitas Tõnissonil selle peatoimetajaks saada. On öeldud, et Reiman oli aju ja Tõnisson käsi, mis Reimani mõtteid ellu viis. Tõnisson ajakirjanikuna kirjutas rohkem kui Reiman, aga uuel ajal on Reimani loomingut avaldatud rohkem. Tõnissoni kohta on teised suurema arvu raamatuid kirjutanud.

Tõnissoni ja Reimani stiil ei ole eriti sarnane. Tõnisson kirjutas jõuliselt, Reiman õrnemalt. Selle poolest sarnaneb ta isegi rohkem "Postimehe" vastasele Grenzsteinile. Kuid Reimani ja Grenzsteini erinevus oli, et Grenzstein keerutas ja tegi sõnamängu, Reimanil on kirjutatu tähendus ühemõttelisem ja sõnamänguliste ilustusteta.

Reiman töötas kirikuõpetajana. Seega oli ta sama moodi ristiusu esindaja nagu eelmise ajalooraamatuna loetud kroonik Henrik. Aga see ristiusk oli vahepeal kõvasti muutunud. Henriku kaaslased surusid oma usku teistele peale relvajõul, kuid Reiman oli ka vastaste suhtes mõistev.

Aega, kui ristiusk ei olnud eestlaste seas veel tugevalt juurdunud, peab Reiman siiski vaimupimeduse ajaks. Asi hakkas tema meelest paranema Rootsi ajal. Väljend "vana hea Rootsi aeg" on tekkinud tagantjärele Vene ajal, kui eestlaste majanduslik ja õiguslik olukord halvenes. Reiman räägib pigem uuest heast Rootsi ajast varasemate aegadega võrreldes, seda mitte majanduslikult, vaid usuliselt seisukohalt. Rootsi ajast peab ta paremaks osaks Karl XI ja Karl XII aega. Viimane on vaieldav, sest Karl XII võis küll olla lihtrahva vastu lahke, aga tema valitsemisaeg oli siiski Põhjasõja aeg.

Kunagi olid katoliiklased ja protestandid pidanud omavahel ususõdu, aga Reiman ei pea protestandina sellepärast katoliiklaste vastu viha. "Eesti ajaloos" arvab ta, et katoliiklikul ajal oleks Eestis võinud olla rohkem kloostreid, uues raamatus ta tunneb kaasa nii Rootsi ajal represseeritud jesuiitidele kui ka samal ajal katoliiklikel maadel represseeritud protestantidele. Vennastekogudused olid protestantlik liikumine, aga neid Reiman kõige kõrgemalt ei hinda, sest vennastekogudused ei suhtunud hästi vanavarasse. Vennastekogudusi võiks mõnes mõttes võrrelda praeguse Islamiriigiga, kuigi Islamiriik on lisaks veel verejanuline. Vanavara küsimuses mõistab Reiman nii selle vastu võitlejate kui ka selle kogujate puhul, et mõlemad tahtsid head. Ka suhtumises Kreutzwaldi "Kalevipoega" pooldab Reiman keskteed, et ei ole vaja välja tuua ainult selle puudusi ega voorusi, vaid mõlemaid. Karskusliikumise pooldajana mõistab Reiman mõningal määral ka joomakommete säilimist pooldanud Rosenthali, kes näinud joomises vennastumist.

Teravamad kirjutised on pandud raamatu lõppu. Reiman vaidleb seal Pätsi "Teatajaga", mis olevat unustanud, millised eesti kõrgharitlaste ringkonnad hakkasid esimesena kodus eesti keelt tarvitama. Varasemas kirjutises oletasin, et võisin leida "Postimehest" Pätsi anonüümse kaastöö, aga nüüd kahtlen selles rohkem, vähemalt ei ole Pätsi nime "Postimehe" kaastööliste nimekirja sisaldavas raamatus ja "Teataja" ilmumahakkamise järel kirjutati üksteisest teravalt. Reiman kritiseerib teravalt ka Jannseni mahategijaid. Jannsen vana mehena ei olevat saanud võidelda noortele omase ägedusega, kuid iga töötegija olevat vajalik ja teised ei olevat palju rohkem saavutanud. "Eesti ajaloo" saatesõnas pidas Andresen praegust teaduslikku stiili Reimani rahvalikust kõrgemaks saavutuseks, aga mina hindasin Reimani stiili. Uues raamatus kiidab Reiman ise rahvaliku stiili eest nii Jannsenit kui ka reformatsioonitegelast Hoffmanni.

Kuigi Reiman oli kristlane, pidas ta "Eesti ajaloos" heaks seda, et lisaks vaimulikele raamatutele oli ilmuma hakanud ka ilmalikke ja uues raamatus vabandab, et ta kirjutab nii palju kirikutegelastest, tema tegelik eesmärk olevat kirjutada eestlastest, nende kohta olevat vanema aja osas kõige rohkem andmeid kirikukirjades. Kroonikad keskenduvat selle asemel sakslastele. Hiljem on eestlastest kirjutamise otstarvet täitnud ka agraarajalugu, aga praeguses linnastunud ühiskonnas ei osata enam sellega tegeleda, mistõttu tähelepanu on läinud uuesti sakslastele.

Halb enesetunne

Meenutati varasemat klassikokkutulekut. See oli toimunud palava ilmaga. Üks tüdruk ütles, et tal oli seal algul erootiline, aga pärast läks skisofreeniaks. Küsiti, kellel. Vastati, et ühel hakkas külm. Külm oli hakanud minul. Üks poiss küsis, kas keegi teab, mis skisofreeniast on saanud. Ta pidas silmas, et kuhu arstiteadus välja on jõudnud. Vastasin, et üks kolmandik paraneb täielikult, ühel kolmandikul läheb seisund pidevalt halvemaks ja üks kolmandik paraneb osaliselt. Osalise paranemise võimalus paistis olevat kuulajatele uudiseks. Mõtlesin, et ma vist ei öelnud täpselt, kui nimetasin, et osadel läheb seisund pidevalt halvemaks. Tegelikult neil läheb aeg-ajalt. Nüüd sain aru, et esimesed rääkijad ei teadnud vist sõna skisofreenia tähendust. Nad arvasid, et see tähendab lõhestatust, ja järeldasid, et siis saab seda kasutada olukorra kohta, kus kantakse suveriideid, aga ikkagi on külm. Hakkasime bussiga kodu poole sõitma. Üks kokkutulekul osalenud poiss juhtis ja teine istus tema kõrval. Olin unustanud oma rahakoti nende selja taha. Läksin seda ära võtma. Küsisin juhilt, kui palju ta raha varastas. Ütlesin, et ma pole küll veel rahakotti vaadanud, aga kui tema juuresolekul on kunagi raha kaduma läinud, siis on ta elu lõpuni kahtlusalune. Juht oli minuga rääkimiseks näoga minu poole. Ütlesin talle, et ta bussi juhiks. Ta vastas, et õige jah. Aga ta ei juhtinud ka hiljem, vaid käis mööda bussi ringi, lastes juhtida autopiloodil. Vaatasin aknast välja ja rääkisin, millal peaks tulema juhtima, et nüüd tuleb teine auto vastu, nüüd tuleb kurv. Juht ei teinud välja. Üks inimene jäi teele ette ja buss tundus tast üle sõitvat. Lõpuks pööras tee täisnurga all, millest autopiloot ei saanud aru, seetõttu tuli juht kohale. Jõudsin koju. Toad olid rahvast täis ja mööbel oli ümber tõstetud. Tahtsin istuda oma toas kirjutuslaua taha, aga ei saanud, sest seal vaadati nüüd televiisorit. Läksin siis suurde tuppa, aga seal vaadati ka televiisorit. Hakkasin asju tõstma, et suure toa kirjutuslaua taha pääseda. Sellega tuli seal televiisorivaatamisele lõpp ja minu tegevuse vastu protesteeriti. Ütlesin, et ühe kirjutuslaua taha ma pean pääsema - kas oma toa või suure toa. Oma toas on veel suuremad pätid. Osatasin teisi: "Me oleme kõik sinu vastu. Me kutsume veel külalised, et rohkem inimesi sinu vastu oleks."

Otstarbe tähtsustamine

Praegused ajalooüliõpilased arvasid, et arhiivisäiliku kirjeldamisel peab esimese asjana nimetama säiliku otstarvet. Viimases "Tuna" numbris ilmus juba mitu kaastööd, mille pealkiri oli võrguaadressi sarnaselt kaldkriipsude vahel ja esimene element oli otstarve. Sellised pealkirjad olid teistest koledamad. Küsisin, kes on hakanud sellist jama õpetama, kas Mertelsmann. Minu selja taga öeldi, et selleks, et otstarvet teada, peaks arhiivitöötaja kõigepealt säilikud läbi lugema. Lisasin, et vahel ei selgu mõte ka raamatu läbi lugemise järel. Kirjutasin "Tunale" arvustust raamatu kohta, milles oli juttu ühest välismaa ajaloolasest. Raamatus oli nimetatud, millised teemad sellele ajaloolasele meeldisid. Kommenteerisin, et Eestis oli selline mahlakas stiil Piirimäel. Mõtlesin, et ma ei ole ju seda välismaa ajaloolast ennast lugenud, ainult kirjeldust tema kohta. Lisasin kirjutatule, et minu ajal pidas kuivas stiilis loenguid Tannberg.

Sünnipäevalapsest ees

Tänase turniiriga tähistati Tätte sünnipäeva. Kui ta oleks viimases voorus võitnud, oleks ta tulnud kolmandaks. Viigi korral oleks ta saanud õiguse kolmanda koha auhinnale sellepärast, et meil oleks olnud võrdselt punkte, omavaheline mäng oli viik, aga tema on umbes aasta vanem. Tema kaotuse korral pidin kolmandaks tulema mina. Viimases voorus oli tal vahepeal ettur rohkem, aga siis jäi lipp vastase tagalasse kinni ja see tuli vankri ja oda vastu ära anda. Võita võisid endiselt mõlemad, sest vastase aeg hakkas otsa saama. Aga viimasel hetkel pani vastane mati, mistõttu kolmandaks tulin mina. Aga auhindadega oli mingi segadus, mistõttu mulle lubati auhind kätte anda alles nädala pärast. Seni söön eelmise nädala oma. Viimasest viiest turniirist on mul neljal läinud väga hästi - kolm auhinnakohta ja üks auhinnast ilmajäämine ainult liidrite tavalisest parema mängu tõttu. Tänase turniiri statistika oli järgmine:

1. Trohhalev 6,5 p.
2. Metsoja 5,5
3. Runnel 4,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Nimi ajalehes

Võtsin tänase "Postimehe" ja lasin silmad üle. Juhtkirja all oli Joeli artikkel, milles nägin oma nime. Kirjade toas nägin ühes kirjas samuti oma nime, kirjutati, et ma rääkisin haridusteemalises telesaates rahuliku häälega. Mul oli hiljuti "Postimehes" artikkel ilmunud, oletasin, et sellepärast jäi kirja autoril kellegi teise nime asemel minu nimi meelde. Läksin ütlesin emale, et kirjutatakse, nagu ma oleks telesaates esinenud, aga ma pole seda teinud, Tõnu küll esines. Või nüüd mul tuli meelde, et üks päev mind tänaval tõesti intervjueeriti, seda intervjuud võidi televisioonis näidata. Hakkasin lugema Joeli artiklit. Nüüd nägin, et minu nime esineb seal rohkemgi kordi. Mõlemas kirjutises oli minu perekonnanimi kirjutatud eesnimest ettepoole, võibolla blogi aadressi tõttu peetigi perekonnanime eesnimeks. Joeli artikkel oli minu jaoks liiga segane, aga nii palju sain aru, et minust kirjutas ta kiitvalt.

Õpin ja unustan

Kõik mis loen ja kõik mis juhtub, õpin ikka pähe.
Mul ei ole pähe jäänud asju mitte vähe.
Siiski on mul kahju, et ka palju läheb meelest.
Juba aasta ei saa jagu ühest võõrast keelest.

Riimitud elulugu

Olulised sündmused
jäädvustan ma luules,
nii saab hetki taastada
luulet meelde tuues.

Et nad meelde jääksid ka,
kasutan ma riime.
Kannan läbi aegade
muresid ja rõõme.

Viimane loeng

Tõstsin malenuppe, aga siis tuli nupud kokku panna, sest algas ajalooloeng. Minust vasakule istus üks tüdruk, minust paremale üks poiss ja minu ette üks teine poiss, kes istus näoga meie poole. Kirjutasin nimelehele, et ma olen magistrant, teised olid bakalaureuseõppes. Õppejõud ütles, et me rääkimise ära lõpetaksime. Mitmuse kasutamisega tahtis ta teha mind kaassüüdlaseks, aga rääkis ainult minu ees istuv poiss. Ma olin paljudest loengutest puudunud. Täna oli viimane loeng enne eksamit, eksam pidi tulema kahe päeva pärast. Algul olin mõelnud osa päevast õppida ja osa päevast muid asju teha, aga kui selgus, et eksam tuleb nii kiiresti, siis pidin õppima kogu päeva. Osadel oli juba varem eksam tehtud. Loeng sai läbi. Eksamiks tuli läbi lugeda mingi materjal, aga ma ei teadnud, milline. Mõtlesin, et ma ei hakka seda kelleltki küsima, vaid loen läbi kõik selle õppejõu kirjutatu.

*
Nägin väikse maja tagant, kuidas mööda Pikka tänavat sõitis jalgrattavõistlus. Paljud sõitjad olid minu tuttavad. Seejärel tulid võõrad näod. Hakkasin ülikooli poole minema. Mõtlesin, et vaatan inimestele otsa, võibolla tunnen veel kedagi ära. Kuulsin, kuidas minu kohta öeldi, et ma olen vanaks jäänud.

Kolm looma

Ühe riigi valitseja oli nastik-jumal. Kui ta avastas, et keegi peale tema pole nastikuusku, hakkas ta vihast märatsema. Põgenesime läbi metsa vanaema suvilasse. Seal võttis Klaus köögis kätte mao, kelle kohta ta ütles, et see on rästik. Ta hoidis rästikut kinni pea juurest, nii et see ei saaks hammustada. Ma poleks tahtnud üldse rästiku puudutamisega riskida. Ütlesin Klausile, et kui ta on nii enesekindel, et rästiku kätte võtab, siis viigu see minema. Klaus pani rästiku karule selga, nii et rästik karu hammustaks. Ütlesin, et seda poleks pidanud Klaus tegema, sest nüüd saab karu valu pärast vihaseks.

Kordamise ilu

Iga päev on samu asju korrutada vaja,
sellega ma jätkan kogu oma eluaja.
Olen leidnud enda jaoks täiusliku raja,
raja otsas ootab jälle minu vana elumaja.

Kõrge enesehinnang

Mulle meeldib mu looming,
aga mitte te jooming.
Õnneks ma pole ainus,
kel peas on tarkus ja kainus.

Või ka looming teeb purju,
kui see just hetkel ei nurju.
Ehitan sõnadest maja.
Arvan, et seda on vaja.

Auto kadumine

Jagomägi tahtis mulle raha taotleda ja selle jaoks oli vaja fotot. Jagomägi ütles, et ma sõidaks pildistamise jaoks autoga tükk maad Tartust põhja poole, siis tuleb foto jaoks sobivam nägu. Võibolla ta arvas, et pärast liikumist on näoilme jõulisem, aga mind autosõit just väsitas. Läksin siiski sõitma. Oli vaja sõita esimese tõkkepuuni, aga peatus tuli juba varem. Olin sõitnud Jürgeni autoga, nüüd ütles Jürgen, et auto on kadunud. Lähedal oli üks koolimaja. Jürgen ütles, et see on paras varaste kool. Hakkasime autot otsima. Pildi pealt nägin, et koolimaja akendest vaatab kaks nägu välja. Minu meelest kui peatus pidi algselt olema tõkkepuu juures, siis võibolla tuli autot otsida sealt. Avastasin, et meie kirjatöödele olid hinded pandud, mis näitas, et asi võib paraneda. Mina olin saanud viie, üks meist nelja ja üks kolme. Algselt olid olnud olemas ainult need kolm täiskasvanute kirjatööd, aga nüüd olid kaks selle kooli õpilast kirjutanud omapoolsed tööd.

*

Olin inglise keele tunnis. Lugesime luuletust. Paberile oli kirjutatud sama luuletus kahte kohta, teised lugesid ühest kohast ja mina teisest. Kirjutasin endale ühte malepartiid ümber. Kirjutasin ümber ainult partii teksti, aga mitte Kerese kommentaare. Keres oli minust võimekam, et suutis analüüsida rohkem kõrvalvariante. Märkasin, et olen ümber kirjutamata jätnud ka partii lõppmängu käigud. Maaja pere otsis midagi Vehendi metsast. Mõtlesin, kas nad ikka oskavad metsast välja tulla. Aga vast oskasid, sest ühele poole jäi tee ja teisele poole järv, ühe neist nad pidid ilmselt üles leidma. Vaatasin ühte maleseisu. Must ratsu tulistas ühte välja, kuhu valge ei saanudki seetõttu käia. Kõiv esitas mulle küsimuse, millest ma aru ei saanud. Ta küsis uuesti, et kas ma nüüd ka üldse lihaseid ei venita. Vastasin, et teen füüsilisi harjutusi iga tunni aja tagant. Kõiv ütles, et see ei tähenda. Räägiti, et üks õudus algab sellest, kui sõrm hakkab värisema. Vaevalt oli seda räägitud, kui kõik hakkaski värisema. Arvati, et see on lihtsalt maavärin. Kõrvaltoast hakkas üks sõjavägi teist välja tõrjuma.

Pühapäev möödas

Eile vaatasin raamatukogus näitust H. Piirimäe kohta. Jäi meelde, et ühel fotol oli ta koos kolme poja ning teisel ühe tütrega. Õhtul tulid külla üks kirjanik ja tema tütar. Tütar ütles minu tuba nähes: "Kui hubane!" Ta ei mäletanud, et oleks meil varem külas käinud, aga täna mulle meenus, et ükskord väikse lapsena on.

Punased välgud

Minu voodi asus nüüd suures toas. Läksin sinna tuppa, kus see oli varem olnud. Praegu oli seal kolm muud voodit. Tõnu ütles oma voodist, et mul pole vaja sinna tuppa minna. Läksin ühe voodi juurde ja hakkasin selle pealt pirukat sööma. Kui kolmveerand oli söödud, tuli meelde, et see on Hennu pirukas, sest enda oma sõin juba varem ära. Läksin ühte poodi, et Hennule uus terve pirukas osta. Võtsin kolme liiki kaupa, sealhulgas kolm marja ja kolm klaaskuuli. Kui läksin kassasse, veeres osa kaupa käest. Müüja püüdis seda maast üles korjata. Samal ajal vaatasin, et leti müüja poolne külg on mingi kleepuva valge asjaga koos. Hakkasin seda puhastama.

*
Nägin blogikataloogist, et Oudekki on endale uue blogi teinud. Vahepeal oli ta kirjutanud 8. mai blogi, aga nüüd 1. mai oma. Nimi oli selline arvatavasti sellepärast, et mul oli 1. mail sünnipäev. Vaatasin viimast sissekannet. Eestikeelses jutus oli igas lauses mõni ingliskeelne sõna. Olin saatnud Helinale ümbrikuga enda kirjutatud käsikirjalise raamatu, pärast seda ma polnud talt enam kirju saanud. Võibolla sellepärast, et raamat oli nii paks, et Helina ei pannud tähele lauset, et ma ootan vastust. Hakkasin joonistama. Joonistasin punaseid välkusid ja töötlesin sama paberiosa seejärel muude värvidega. Seejärel hakkasin teise paberiossa joonistama teist punaste välkude gruppi. Pliiats ei teinud enam nii tugevat joont nagu pilti alustades. Proovisin seetõttu pliiatsi asemel punast vildikat. Pille rääkis, et lapsi viiakse kunstiringidesse, aga need on laste jaoks liiga rasked. Vastasin, et poes räägiti sel teemal ja seal öeldi, et kõigile lastele meeldib joonistada. Praegu oodati lennukit. Panin reisikohvri ühelt laua küljelt teisele. Siis mõtlesin, et endises asukohas oli ta lennukile lähemal, seetõttu tõstsin tagasi.

*
Elasime Kaunase puiesteel ja olime valge lasteaia õuel. Hakkasin tuppa minema. Oma trepikoja uksel kohtasin Ustavit, kes tuli isale külla. Ustav oli habeme maha ajanud, aga tundsin ta sellest hoolimata ära. Läksin tagasi lasteaia õuele isa kutsuma. Isa oli juba lasteaia õuelt meie maja juurde läinud, lasteaia õuel istusid veel venelased. Mõtlesin, et kui isa oleks siia jäänud, siis oleks venelased saanud temaga ühes seltskonnas istuda ja isa juttu kuulata. Läksin tuppa meie Uue tänava korterisse. Tuba oli rahvast täis ja korteriuks oli lahti. Meie vastaskorteris elas Sprivul, kes astus korraks meie korterisse sisse, et vaadata, mis siin toimub. Läksin oma tuppa ja hoiatasin vendi, et varsti tahan kirjutuslaua taha istuda. Ülemine naaber tuli ütlema, et me täna öösel magama ka läheksime. Vastasin, et ei lähe. Naaber kaebas, et me peame öö läbi pidu ja tema ei saa magada.

Raamatute tõlkimine

Koolis oli algamas õppeaasta teine poolaasta. Oli laupäev, aga tahtsin juba esmaspäevaks õppima hakata, et teha seda kaks päeva järjest ja õppida kõiki aineid. Mõtlesin, et õpin kõik ained selgeks või kui selgeks ei saa, siis ühte ainet tund aega. Kõigepealt oli vaja vaadata, mis on õppida antud. Selleks tahtsin võtta ranitsast päevikut, aga neid oli seal kaks tükki ja tuli kindlaks teha, kumb on selle klassi oma. Seda ei olnud nii kerge kindlaks teha, sest ma olin tundide nimed kirja pannud ainult õppeaasta esimesel nädalal, hiljem olin kirjutanud üles ainult õppimist. Mul oli lahti küll jaanuarikuu, aga ma ei leidnud veel õiget nädalat, kust õppimist vaadata. Päeviku vahel oli palju muid pabereid, võtsin neid vähemaks. Seal vahel oli palju raamatuid. Mäletasin uduselt, et koolis vist oli pakutud tasuta raamatuid, et kes tahab, võib endale võtta. Oleks võinud küsida vendadelt, ega need nende omad ei ole, aga kui ma oleks küsinud, siis oleks neil võinud tekkida valemälestus, et nad võtsid ka koolist pakutud raamatuid.

*
Räägiti, et ühel inimesel oli olnud probleem, et tema lapsepõlves oli öeldud ühte asja, aga nüüd, kus ta oli vanem, selgus, et tookord öeldi hoopis teist asja. Räägiti, et M. Lauri vanemad olid õpetaja peale vihased, et Lauril oli ajalugu koolis kolm. Kuna Laur oli ajaloo õppejõud, ajas sellisest hindest kuulmine mind naerma. Ütlesin, et J. Hurdal ka oli kolm. Vastati, et jah, Hurdal ka. Seega olid vastaja teadmised suuremad kui oleks võinud arvata. Mõtlesin, et Lauril ja Hurdal võis ajalugu sellepärast kolm olla, et nad kirjutasid tõtt, mitte õpetaja räägitut, eriti Lauril Nõukogude ajal. Üks poiss rääkis teise ruumi kõndimise ajal, et ta tõlgib ühte raamatut ja leidis ühe tausta kohta olemas oleva raamatu, aga see on taani keeles, mida ta ei oska, seetõttu ta ei hakanud seda tellima. Ta lootis taustateadmiste osas minu isa peale. Minu meelest taani keel oli saksa keele sarnane, mistõttu oli võimalik aru saada. Ja kui mõnda keelt ei osanud, siis sai õppida. Oleks võinud välja tellida ka tundmatus keeles raamatu, sest selles võis olla viidatud tuttavas keeles kirjandusele. Olin koos emaga Anne tänaval. Lähenes minu tõlgitud raamatu ilmumine. Mulle soovitati, et ma tänaks raamatu algul mõnda instututsiooni, pakuti nelja ülikooli osakonda ja nimeliselt mitmeid sealseid õppejõude. Ütlesin, et mina neid ei täna, sest ma pole nende abi kasutanud. Kui toimetajad kasutasid, võisid nad ise tänada. Ärkasin Paides. Täna pidime Tartusse sõitma, aga kell oli juba palju, nii hilja vist enam ühtegi bussi ei läinudki. Komberdasin teistesse ruumidesse. Kippusin pikali kukkuma, mistõttu hoidsin mööblist kinni.

Usundiloo tund

Ott hakkas meile usundiloo tundi andma. Õppimiseks tuli valida üks rada, mida mööda kõndida. Kõik rajad hargnesid kaheks. Valisin selle haru, mis oli mõeldud nendele, kes olid huvitatud käskude täitmisest. Kui olin selle läbi kõndinud, küsiti mult, kas ma teiste harudega ei taha tutvuda. Ma ei tahtnud. Selleks, et osata kõiki radasid õpetada, pidid olema tohutud teadmised.

Philidori avang

1. Trohhalev 7 p.
2. Põdersalu 6
3. Runnel 4,5

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Kure
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 ed 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 Oe7 6. Oc4 h6 7. 0-0 a6 8. a4 0-0 9. Oe3 Rbd7 10. Rf5 Re5 11. Re7+ Le7 12. Ob3 Oe6 13. Oe6 fe 14. b3 Rh7 15. f4 Rc6 15. Lg4 e5 16. Rd5 Ld8 17. f5 Rf6 18. Lg6 Le8 19. Rc7 Lg6 20. fg Vac8 21. Rd5 Re4 22. Vad1 Ra5 23. Re7+ Kh8 24. Rc8 Vc8 25. Vf7 alistus.

Raamat lindudest 1

"Loomade elu" lindude köide leheküljeni 100.

Kõige suurem erinevus lindude ja kalde köite kirjutamisviisis on, et lindude köites on liikide väljasuremisohust rohkem juttu. Kalade köites ei kirjutatud peaaegu üldse, et inimene võib liike hävitada. Aga koolis õppisime, et inimene suudab merest kõik kalad välja püüda. Ja hiljuti kirjutas ajaleht, et inimene on hävitanud 50 protsenti maailma kalade arvust. Küll üksikute kalade, mitte liikide. Lindude köites on sellest palju juttu, et lindude arvukus on langenud, mõnel liigil ka taastunud, mõni liik vajab paremat kaitset. Võibolla on selle kahe köite erinevuse põhjus, et lindude köide ilmus hiljem, kui sõnavabadus oli suurenenud, või siis ilmneski oht lindudele varem, või sõltub jutu erinevus autorite isikutest. Lindude köites on vähem juttu liha maitsest ja püüdmisest, aga natuke siiski.

Kuna osad linnud on rändlinnud, siis oleks võinud arvata, et lind on minu kui põhiliselt kodus elaja vastand, on kasutatud väljendit "vaba kui lind". Aga raamatust selgus, et lindude elu on siiski seotud kindlate geograafiliste punktidega. Nad teevad pesa iga aasta ühte ja samasse kitsasse piirkonda, ka rändlinnud rändavad talvituma tavaliselt ühte ja samasse piirkonda. Võibolla on ka kahe kodumaaga inimestega nii, et nad on sunnitud rändama nende kahe maa vahet ja kolmandatesse riikidesse on selle võrra vähem aega reisida. Linnupoegadest elavad oma pesas mõned kauem ja mõned vähem. Kes viibivad kaua pesas, neid nimetatakse pesahoidjateks, nemad on munast koorudes abitumad. Teised on pesahülgajad, kes on juba koorudes tugevamate jalgadega. Linnud jagatakse põhilise elukeskkonna järgi kolme rühma - veelinnud, maismaalinnud ja puude otsas elavad linnud. Raamatu algusesse on paigutatud suuremad ja lennuvõimetud linnud nagu pingviinid ja jaanalinnud, loetud ossa mahuvad ka kured, haned ja pardid.

Tänavu on rõdul käinud rohkem tuvisid kui varem. Seda seletati ühel päeval sellega, et keegi naaber oli tuvisid toitnud, see oli pannud nad rohkem maja juures viibima. Aga raamatut lugedes selgub, et toitmise ja rõdule tulemise vahel võib olla ka see seos, et rohkem toitu saamise korral on lindudel rohkem mune, munade arv ei pruugi olla igal aastal sama. Mõnel liigil ei ole siiski ühel aastal rohkem kui üks muna ja mõni iga aasta ei pesitse. Siis sõltub järeltulijate arv elu pikkusest, aga selle kohta oli raamatu ilmumise ajal vähe andmeid. Kalade köites kalade puhul oli nagu rohkem.

Lindude kohta kirjutati, et nad vajavad rohkem toitu kui muud loomad. Seda seletati sellega, et lendamisel kulub rohkem energiat. Aga putukad ka lendavad ja lülijalgsete köites oli palju näiteid selle kohta, kuidas nad võivad olla väga pikka aega söömata. Siis on põhiline ilmselt see, et lindudel on kõrgem kehatemperatuur, ka imetajate omast kõrgem. Ilmade jahenedes paljudel loomadel aktiivsus langeb, aga lindudel see hoopis suureneb, nad lendavad kaugele maale või hakkavad ühe maa piirides rohkem ringi lendama.

Ükskord nägin blogisissekannet pealkirjaga "Monogaamiat ei ole olemas", kus oli juttu inimestest. Linnuraamat ütleb, et paljud linnuliigid on monogaamsed. Blogija arvates tähendas inimestel monogaamia puudumine seda, et ei olda kogu elu paaris sama teise inimesega, aga linnuraamatus on monogaamia all mõeldud seda, et ei olda paaris rohkem kui ühe teise linnuga samaaegselt, sest eraldi nimetati, et paarid moodustuvad kogu eluks, millest ma järeldan, et monogaamseteks loetakse ka selliseid liike, kellel paar moodustub üheks hooajaks. Loomadel pidi olema jooksuaeg ainult osa aastast, aga kui paar moodustub kogu eluks, siis järelikult ei minda lahku ka sel perioodil, mis ei ole sigimisperiood. Blogija mõtete kohta väidan, et ta eksis ka inimeste puhul.

Kuigi linnud eelistavad ühte ja sama pesitsemispiirkonda, on nad toidu osas üsna kohanemisvõimelised. Kui mõni putukaliik sööb ainult kindlat looma- või taimeliiki, siis lind võib süia erinevatel hooaegadel erinevat toitu. Vastavalt sellele, mida parajasti saada on. Mõni vanalind sööb ise ühte toitu, aga poegi söödab teisega. Kohanemisvõimet nimetati ka pesitsemise puhul, sest üks liik eelistab pesitseda loomaurgudes, aga nende puudumisel teeb pesa maapinnale.

Õhku kerkimise seletus

Istusime tunnis. Lasti ühte asja ringi käia. Klaus jättis mind vahele ja saatis selle otse Helenale. Võibolla sellepärast, et mul olid silmad kinni. Nüüd tegin lahti. Ütlesin, et lahtiste silmadega näen halvemini kui kinnistega. Vahel küll silmi sulgedes näen algul halvemini kui lahtiste silmadega, mõlemal juhul on vaja harjumisaega.

*
Krister küsis mult, kas minu vanimad paberid on aastast 1984. Vastasin, et veel vanemad. Krister küsis, mida ma nendega teen. Vastasin, et vahel meenutan neid ja vahel vaatan pabereid ennast.

*
Vaatasin koos Kõivuga uuesti avanguvarianti, kus käidi b-etturiga. Mul läks mäng natuke teisiti kui olin kavandanud. Küsisin, kas laetule võib põlema panna. Keegi vastu ei olnud. Lambi süttimise järel ütles üks mees ohoh. Mängitud partii avaldati malelehes. Lootsin, et kui selles on üleskirjutamisvigu, siis lugejad saavad aru. Olime vanaema korteris. Näitasin, et ma oskan maast õhku kerkida. Seejärel arutlesin, et võibolla see on võimalik tänu rohukõrte või juuksekarvade kasvamisele, kasvamise tõttu surub juurtest väljuv reaktiivjõud inimese õhku. Ma ei oska küll seletada, kuidas saab lennata pikali asendis. Üks mees ütles, et ma kõigepealt näitaks, kas ma oskan õhku kerkida. Vastasin, et ma just kaks korda näitasin. Olime Peedul. Oli hommik ja mul olid silmad rähmased. Kõndisin kampsun käes naabrite suvila suunas. Oma suvila aias maja kõrval teistest möödudes ütlesin neile tere. Kui olin neist möödunud, kuulsin, nagu Pille ütleks teistele, et ei ole vaja kaubanduslikule omadefitsiidile nii suurt tähelepanu pöörata. Naabrite tuppa jõudes mõtlesin, et kui naabrid lubasid mul seal ööbida, siis loodetavasti lubavad ka silmi pesta ja riideid vahetada. Naabrid ise olid õues, aga oli oht, et nad võivad aknast sisse näha.

Köited koos

Läksin maleklubisse, aga täna seal turniiri ei olnud. Kohal oli üks kurja joodiku näoga mees. Lõpuks ta maksis Peebole raha ja läks minema. Peebo seletas, et see mees sõitis garaaži katki, Peebo nõudis talt selle eest 100 eurot, mees arvutas makstavat summat tund aega ja lõpuks maksis vähem. See garaaž oli Paide garaaž. See mees oli toonud Paide vanaemale "Eesti ajaloo" kuuenda köite. Nüüd olid vanaemal kõik köited peale esimese olemas. Järgmine päev oli tal riiulis juba ka esimene. Mõtlesin, et loen kõik köited läbi. Aga kuna kuuendat ja viiendat olen juba varem lugenud, siis ei alusta neist, vaid kolmandast ja esimesest. Küsisin isalt, kas esimese köite andis ka sama mees. Isa vastas, et ei, üks teine. Isa oli vaadanud, et üks auto ähvardab talle otsa sõita, seetõttu ta oli ulatanud autojuhile läbi autoakna oma luulekogu ja autojuht oli andnud vastu "Eesti ajaloo" esimese köite.

Lugesin ja vaatasin pilte

Ööbiti suures ruumis. Ütlesin minu lähedal magavale naisele, et olen teda vist varem ka näinud. Ruumi saabus ärataja, kes ütles, et nüüd tuleb üles tõusta, muidu saab päev läbi. Hakati minema duši alla. Ühe koridori uksel langes laest nii kuuma vett, et sealt ei saanud alt läbi minna. Lõhna järgi tundus, et keegi võib olla ära tapetud. Kuum vesi oli nii kuum, et keegi ei saanud seda kinni ka keerata. Siis üks poiss oskas siiski kraani sulgeda. Mina läksin duši alla suurde ruumi, kus olid korraga poisid ja tüdrukud. Ütlesin, et tulen duši alla, sest kohe peab uuesti magama minema. Mult küsiti, kas ma kirja panin posti. Vastasin, et võibolla unustasin margi peale kleepida. Pesemisruumile lähenes riides naine, kellel olid ilusad jalad ja kõnnak.

*
Võtsin oma kotist väikse koogi ja pakkusin järjest kolmele klassikaaslasele, aga ükski ei tahtnud. Mari S-lt küsisin, kas ta eelistab soolast. Istusin laua taha, et kook siis ise ära süia, lisaks võtsin kotist teise sama suurusega koogi, et see ka ära süia. Kahele suurele paberilehele oli kirjutatud Kristeri teoseid. Olin neid juba varem lugenud, aga nüüd lugesin uuesti, et meelde tuletada ja analüüsida. Krister istus ise samal ajal minu selja taga. Ühe koha peal hakkasin lugedes naerma. Krister kirjutas, et ta on ainult üks kord holokausti hukka mõistnud - kui keegi midagi eriti lolli ütles. Edasi kirjutas Krister, et ta mõistab hukka, kui osa inimesi imetleb pedofiile ümbritsevat salapära. Vaatasin ühte raamatut, kus olid toodud kõrvuti pildid, kuidas joonistavad sama asja lapsed ja täiskasvanud. Kommentaariks oli kirjutatud, et need on ühepäevaste laste joonistused ja et seal, kus on must joon, ei ole see täiskasvanu joonistatud, vaid piirjoon. Kahtlesin, kas ühepäevane laps suudab nii hästi joonistada, tegemist võis olla võltsinguga. Üks laps ütles, et ta tahab olla kodus kell kolmveerand kolm. Kaheldi, kas ta kella tunneb. Laps küsiski, mida see kolmveerand kolm tähendab. Nüüd tahtis ta kodus olla kolmveerand neli. Raamatu peategelane otsustas astuda sõjaväkke, et rindele minna. Ta arvas, et saab sõjas surma, aga nii ei pruukinud see minna. Peategelane kõndis mööda Laia tänavat, kui selja tagant tuli auto vaenlase sõduritega. Peategelane põgenes ühte lähedal asuvasse majja ja sõdurid jälitasid teda. Peategelane põgenes pööningule, läks ühest uksest sisse ja keeras selle enda järel lukku. Vaenlased kas ei märganud seda salaust või vähemalt ei murdnud lukku lahti. Neil polnud selleks palju aega ka, sest peategelane kutsus ühe sidevahendi abil omad appi ja need saabusid helikopteriga. Lisaks oli vaenlastel tegemist ka majaelanikega. Esimesel korrusel magas maja peremees, kes vaenlaste majja tungimist nähes võttis seinalt püssi ja tulistas ühe vaenlase pihta. Vaenlased ei teadnud, kui palju seal veel võib tulistajaid olla.

Vana artikli otsimine

Oli vaja informatsiooni Bunge kohta. Mäletasin, et "Kleios" ilmus ükskord artikkel "Bunge sajand ja sajand Bungeta". Hakkasin seda otsima ja lasin pilgu üle kõigi "Kleio" numbrite esikülgedel olevatest pealkirjadest, aga seda ei leidnud. Mõtlesin, et kõiki pealkirju pole kaantele trükitud. Löön selle pealkirja otsingumootorisse, siis saan teada, mis numbris artikkel on ilmunud. Kõik ajakirja eksemplarid ei olnud ka ühes riiulis, vanaisa asjade hulgas oli neid veel. Mulle tuli meelde, et artikkel oli esimeses tellitud "Kleio" numbris ja ajakirja hakkasin tellima esimese kursuse teisest poolaastast, seega oli täpselt teada, et tuli võtta 1996. a. esimene number.

*
Mõtlesin, et ma võin tulla males Tartu meistriks. Aga ma ei tohi enne turniiri lõppu mingeid emotsioone välja näidata, sest esimese mängu võitmise järel võin ka kõik järgmised kaotada. Aga kuidas väljendada rõõmu siis, kui turniirivõit on käes? Üks väike poiss ütles, et ta on inimene, ja ajas lihased pingule. Ütlesin talle, et inimene ei ole nii tugev kui muud loomad. Olime metsas ja seal kasvas mustikaid. Sõin ainult heledamaid, sest tumedamatest ei olnud kindel, kas need pole mingid muud marjad. Läksime ruumi, kus olid reas sokid. Isa õpetas, et meie sokke jalast ei võtaks, sest eelmised siinviibijad on võtnud represseerijate nõudmisel.

*
Läksin isa tuppa. Vaatasin, et raamatud on riiulisse väga tihedalt kiilutud. Panin nad hõredamalt. Üks raamat oli kaane kõrvalt rebenenud. Lõikasin selle koha siis juba päris lahti. Seejärel tuli oma tuppa isa, kes liimis selle koha raamatus uuesti kinni. Nüüd sain aru, et ta oli seda liiminud ka varem ja raamatud olid riiulisse tihedalt kiilutud selleks, et liimitud raamat oleks pressi all.

Ohtlikud rõdud

Pesin nõusid. Millegipärast oli nende hulgas täna tervelt kolm sellist, mida oli liimitud. Ühel taldrikul ligunes pesemise ajal liim lahti ja külgeliimitud tükk tuli küljest. Kõndisin ühe aia värava ette. Mulle oli antud ülesanne aeg-ajalt seal aias käia, sest aias elav koer minu peale kuri ei olnud. Aga täna natuke oli. Ütlesin, et täna on mul teise koera lõhn küljes.

*
Üks vend läks rõdule. Hakkasin järele minema, et vaadata, ega ei pea ronimist keelama. Vend tuli juba enne rõdult tagasi, kui mina kohale jõudsin. Astusin siiski rõdule. Seal olid veel kahe inimese hääled, aga kedagi näha ei olnud. Läksin ka tuppa tagasi. Vend oli võtnud minu kapist välja elektroonilise pilli, mille ma olin unustanud. Küsisin, kas see on minu oma. Vaatasin oma vana klassipilti. Avastasin, et ma ei tunne enam klassipildilt ka kõiki ära. Aga sellel pildil olid inimesed nagu karikatuurid, õigelt pildilt vast oleksin tundnud. Meil olid külalised. Olin väga unine ja istusin keset oma tuba. Läksin ühes saalis toimuvale üritusele. Seal rääkis Kivisildnik, et teadlased arvavad, et kui nad on kirjutamisega harjunud, siis võivad ilukirjandust ka kirjutada, aga nende ilukirjandus tuleb väga kehvas sõnastuses. Üritusele saabusid ka välismaa terroristid, seetõttu põgenesin tahatuppa. Mõtlesin, kas põgeneda korterist ühelt rõdult teisele ronimise abil või peita voodi alla. Teisele rõdule ronides võis alla kukkuda ja voodi alla peites võis sealt hingamist kosta või terroristid võisid voodi alla vaadata. Otsustasin majast lahkuda. Selle tagaõuel kohtasin ka ühte terroristi. Ta ütles mulle võõrkeeles, et on snaiper. Vastasin, et mina võõrkeeles ei räägi, ja läksin edasi. Ühe ühissõiduki peale läks ka välismaalasi, arvatavasti selleks, et see õhku lasta.

Üks suuremaid huvilisi

Lugesin sõnaraamatuga. Olin nii palju sõnu õppinud, et tundsin ära, et olen neid varem ka järele vaadanud, aga tähendust ikka ei mäletanud. Vana-Egiptuse mehed leidsid  naised kummargil võõra jumala poole palvetamas. Mõtlesin, et mehed lõid nad selle eest arvatavasti nuiadega surnuks. Edasi lugedes selgus, et nii juhtuski. Mõtlesin, et kui ma selle ära arvasin, siis see on tüüpmõte. Naised arutasid toimuva rahulikult läbi ja olid nõus ennast ohverdama. Mõtlesin, et ma ka ohverdan ennast. Mõtlesin, et ma parem ei tee seda. Aga kui olla herilastega ühes ruumis, siis ei ole vaja põgeneda. Üks ajalooprofessor kirjutas, et kui ühiskond oleks olnud vabam, siis tema ja üks teine ajalooprofessor tegeleksid hoopis teise asjaga kui ajalugu. Mõtlesin, et see näitab, et mina olen üks suurema ajaloohuviga inimesi aastakümnete jooksul. Aga need, kes sellest aru ei saa, ei võtnud mind magistriõppes tasuta kohale. Tõusin oma voodist ja kõndisin köögi suunas. Kui olin esikus, kõlas uksekell. Põgenesin voodisse tagasi. Mõtlesin, et ma olen nii unine, et ei pea ust lahti tegema minema. Vennad rääkisid poisist nimega MacDonald. Nad esitasid mulle küsimusi, aga ma ei vastanud, sest polnud kindel, kas küsimused pole ainult unenägu. Henn tuli mulle lähemale. Surusin talle küüne vastu kätt, mille peale Henn läks nuttes oma voodi juurde tagasi. Hakkasin läbi une liigutusi tegema. Mõtlesin, et magamine on liikumine. Nimetati, millised on tugevamad opositsiooni keskused. Ühe sellisena nimetati "Eesti Päevalehte". "Eesti Päevaleht" asus Saare poe juures, olin selle lähedal. Ma mäletasin, et Res Publica valitsuse ajal oli "Eesti Päevaleht" opositsiooniline, hiljem ma polnud tähele pannud. Ajakirjandusele oli vaja, et keegi oleks opositsioonis. Kui Isamaa valitsus oli natuke aega võimul olnud, kutsuti Vaba Euroopa saatesse Tarto, kes rääkis, et Isamaa luud on tagurpidi pühkima hakanud.

Tsentrietturi edasitung

Eelmine nädal:

Trohhalev 6 p.
Põdersalu 5
Ojaste jt. 4,5
16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Täna:

Trohhalev 8
Kõiv 7,5
Metsoja 7
Šukys, Runnel 6
10 osavõtjat, 9 vooru, 13 minutit

Viimasel kahel kuul olen olnud neljal korral miinuses, aga kolm sellist korda järgnesid õpingukaaslaste kokkutulekutele ja üks võistkonna moodustamisega tegelemisele, mis võisid olla vormilanguse põhjused. Kolmel nädalal, kui selliseid väsitavaid asju pole olnud, on läinud paremini, ühel nädalal jätsin turniiri vahele.

Runnel-Marksoo
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. c3 e6 6. d4 cd 7. cd Rge7 8. Rc3 0-0 9. Og5 a6 10. Oa4 b5 11. Ob3 Ob7 12. d5 Ra5 13. d6 f6 14. de jne. valge võiduga.

Fotod esiküljel

Laar näitas rahatähtede kavandeid, mille hulgast tuli valida, milliseid trükkida. Need kavandid olid malelehe numbrid. Igaühel oli esiküljel mingi pilt. Mulle meeldis kõige rohkem see pilt, millel olid lilled. Üks naine ütles, et naistele meeldib kõige rohkem see pilt, millel on lilled, meestele pilt, millel on Kati P. Ma polnud ise ära tundnud, et see on Kati. Ta oli moodustanud ansambli ja pildil esines sellega. Panin oma kotti vanapaberit, et see prügikasti viia. Kontrollisin, ega vajalikke pabereid hulka ei sattunud. Kõndisin koos Sandriga kooli õuele. Sander hakkas mulle seljasolevale särgile nööpi ette õmblema, aga tal ei tulnud see välja. Sander lubas mind viia mehe juurde, kelle ametinimetus on kääp, et see on hea rätsep. See mees hakkas mulle ise nööpi ette õmblema, aga varsti tundus, et tal ka ei tule see välja. Õmblemine kestis kaua ja mulle ei meeldinud, et nõel tungis minu ninna. Läksin kooli fuajeesse, et vaadata stendilt, kus ruumis järgmine tund tuleb. See tund pidi olema inglise keel. Küsisin, kas meil on uus tunniplaan või sama, mis eelmine õppeaasta. Vastati, et ühe kalendriaasta sees on üks ja sama tunniplaan. Küsisin, miks stendil nii vähe tunde kirjas on. Aga vist olid esialgu pandud välja ainult tänased tunnid. Rohkem polnud jõutud, sest oli õppeaasta esimene päev. Mul ei olnud aega kohe tundi minna. Kui ma oleks juba õppeaasta esimesse tundi hiljaks jäänud, oleks õpetajal võinud jääda minust kogu aastaks halb mulje. Stendil oli ka kuulutus Kati P. ansambli kontserdi kohta. Üks tüdruk võttis käärid ja lõikas endal juuksed laubalt tükk maad lühemaks. Teised tüdrukud ütlesid, et väga väljendusrikas. Tal oli laubal mingi pruun plekk ka, mis võis tähendada mingit haigust.

*
Särgava tõstis malenuppe, millega ta pidi kindlaks kellaajaks lõpule jõudma. Raido küsis mult, mitmes järk mu vanematel on. Vastasin, et neljas. Lisasin, et tegelikult nad ei mängigi malet. Isa lapsena mängis ja sai koolidevahelisel võistlusel auhinna. Täna ta tõstis ka nuppe. Tahtsin minna wc-sse. Kristjan K. lubas mulle näidata reklaamvideot selle kohta, kus asub üks uus wc. Kui video oli vaadatud, lülitasin televiisori nupust kinni. Aga sellega lülitus välja ka videomakk, mida tuli sulgeda teisiti. Kristjan kontrollis, kas pärast seda makk veel töötab. Töötas küll, aga erinevalt senisest kirjutas nüüd ühte võrguaadressi lõputu arv kordi ja pärast video lõppu jõudmist hakkas sellega otsast peale. Rahvas pidi minema edasi kaubamajja ühele üritusele. Kõndisin mööda tänavat pargi kõrval. Üks tüdruk kõndis keset autoteed. Tundus, et ta peab autoteed kõnniteeks. Aga kui esimene auto lähenes, keeras tüdruk kõnniteele. Läksin ajaloo õppehoone juurde. Selle välisseinal oli nüüd avatud raamatulaenutus, kus sai laenutada ühte raamatut Mussolini kohta. Algul mõtlesin, et laenutan selle, aga siis vaatasin, et tagastamise tähtaeg on kolme-nelja päeva pärast. Selle ajaga ma poleks raamatut läbi jõudnud. Võibolla ainult siis, kui ma oleksin päev läbi lugenud, aga siis ei oleks põhitöö jaoks aega jäänud.