European History Quarterly 4/2015

"European History Quarterly". Volume 45, Number 4, October 2015.

See ajakiri on õhem kui "The Journal of Modern History", aga pikemate artiklite arv on suurem. Õhem ei ole ta ainult lehekülgede arvult, vaid veel suurem on vahe tähemärkide arvus. "The Journal of Modern History" raamatuülevaated olid väiksemate tähtedega, aga "European History Quarterly" artiklid ja raamatuülevaated on ühe suurte tähtedega. Vahepeal mõtlesin, kas ajakirja nimi ei ole "European History", sest ühes raamatus oli nii viidatud ja ajakirja kaanel sõna "Quarterly" on teist värvi. Aga selle numbri sisust on näha, et pealkiri on mõeldud siiski kolmesõnalisena.

Üks artikkel räägib söömisest Prantsuse revolutsiooni ajal. Perioodi lõpuks on valitud aasta 1795, nagu Carlyle'il, mitte 1799, nagu Piirimäel ja "Üldises ajaloos". Carlyle kirjutas, et kui üles tõusnud naised kuninga Versailles'st Pariisi viisid, siis mõeldi, et leiba ei ole vaja enam nõuda, sest kohale tuuakse pagar. Oletasin, et see on Carlyle´i enda nali, nagu teda on iseloomustatud hea huumorimeele kaudu. Aga kuningast kui pagarist oli juttu ka selles ajakirjanumbris, kui see polnud omakorda viide Carlyle'ile.

Artiklis kirjutatakse, kuidas revolutsiooni ajal valitses nälg, aga poliitikud sõid teistest paremini ja rahvas pani seda neile pahaks. Meenusid Nõukogude-aegsed keelatud rahvalaulud nagu "Stalin Kremlis keerab vuntsi – / jälle käes on Eestimaa! / Õpetab meil seda kunsti, / kuidas tuleb nälgida" või "Miks teha tööd, / kui tibla sööb / ja eesti mees peab nälgima?"

Jakobiinide diktatuuri ajal põhjustanud teiste parteide liikmete koos söömine jakobiinides paranoiat, arvatud, et see tähendab vandenõud, ja hakatud giljotineerima. Kas paranoiat oleks siis olnud vähem, kui oleks saanud kasutada pealtkuulamisaparaate? Tänapäeval põhjustab probleeme see, et inimesed löövad oma nime otsingumootorisse ja leiavad ebaviisakaid kommentaare.

Ühes artiklis kirjutati prantslaste sekkumisest Ladina-Ameerikas 19. sajandil. Mul oli ettekujutus, et Napoleon III ajas oma onu eeskujul sõjakat poliitikat, aga La Plata või Uruguai kandist oli Napoleon III hoopis väed välja viinud, kuhu need saadeti juba enne tema aega. Võibolla ta oleks küll edasi sõdinud, kui jõudu oleks jätkunud. Prantslased näinud oma missiooni Lõuna-Ameerikas tsivilisatsiooni kaitsmises. Ka venelased on arvanud, et nemad tõid Eestisse kirjaoskuse, kuigi Eestis oli enne nende tulekut kirjaoskuse protsent kõrgem kui Venemaal.

Ühes raamatuülevaates oldi Stalinist üllatavalt heal arvamusel. Stalini puhul toodi tema imetlemise põhjusena välja, et ta laiendas riigi piire, suurendas kirjaoskuse protsenti ja andis maale tuumarelva. Tuumarelva olemasolu on mõni pidanud heaks sellepärast, et see hoidvat sõjad ära, kuid miks panna siis sellega samasse ritta riigipiiride laiendamine?

Üks artikkel oli Ukraina kohta, kus nimetati ka Ukraina praegust olukorda. Ajakirjast "The Journal of Modern History" jättis artikkel Venemaa sõjakuritegudest Esimese maailmasõja ajal Saksamaalt vallutatud aladel mulje, et Ukraina sõda on Lääne ajaloolasi muutnud Venemaa suhtes kriitilisemaks. Nüüd loetud artikkel sellist muljet ei jätnud. Artikli autor ise arvab küll, et ta on Vene-Ukraina suhetes Ukraina poolt, kuid ta ei kirjuta Ukrainast eriti kiitvalt, pidades seda ajaloota rahvaks. Kui Kiievi riik oli enne Moskva riiki, kas siis ei või rääkida ka Ukraina pikast ajaloost? Artikli autori meelest lõi Ukraina Nõukogude võim. Minu teada Stalin püüdis hoopis näljutamisega ukrainlaste arvu vähendada. Kuigi näljutamine arvatavasti pani küll ukrainlasi endid venelastele vastandama.

Üks artikkel rääkis Šveitsi pangandusreformidest 1930. aastatel vastuseks ülemaailmsele majanduskriisile. Eestis on kiidetud Jaan Tõnissoni tolleaegset reformi krooni kursi suhtes, mis aitas Eestil kriisist välja tulla, kuid reforme hakati tegema ka mujal. Kuid kas reform on kriisi puhul ikka kindel? Nõukogude Liit jäi Läänest aastakümnete jooksul järjest rohkem maha, sest klammerdus dogmade külge. Ka Tõnissoni reformile oli suur vastuseis. On teada, et majanduskriis vähendas usaldust eri maade võimul olnud poliitikute vastu, kuid artikli järgi vähenes usaldus ka pankade vastu. Šveits hakkas pankade õigusi seadustes täpsemalt sõnastama. Eestis hakkas Päts seadusi hoopis vabamalt tõlgendama.

Eile arvasin, et eesti keeles võiks kirjutada eestipäraselt Veneetsia, mitte itaaliapäraselt Venezia. Ingliskeelne ajakiri kirjutabki inglisepäraselt Venice.