Mängijate edetabel

Malelehes oli toodud Eesti maletajate edetabel, milles oli 30 nime. Mõtlesin, et kirjutan selle endale vihikusse ümber, et pärast blogisse panna. Tabelis oli esikohal Ehlvest, järgnesid mulle tundmatud Tallinna mängijad. Tallinnas tundusid mängijad olevat tugevamad kui Tartus. Üllatav oli see, et teisel kohal tundus olevat naine. Selgus, et maletajad polnud reastatud reitingu, vaid mängude arvu alusel. Taago tuli ja vaatas mu vihikut. Ta keeras ette eelmise lehekülje. Ütlesin, et sinna ma kirjutasin mitu aastat tagasi. Mõtlesin öelda, et kui keegi on pärit nii väiksest linnast nagu Taago, siis tal ei saa kõige halvem iseloom olla. Panime nuppe peale, et malet mängima hakata. Ütlesin, et mängime Fischeri malet. Seda Taago ei tahtnud. Mul läks kissellikann ümber. Sain ta püsti tagasi, kui suurem osa kisselli oli veel sees. Ülejäänu oli läinud pingivakstu peale ja tilkus sealt põrandale. Panin tilkumisele kannu alla. Aga vakstu oli vist seebiga koos. Tahtsin kannu laua peale tagasi panna, aga laud oli nii viltu, et kann oleks selle peal uuesti ümber läinud. Ruumis oli kaks söögilauda ja üks kapplaud, aga kõik olid viltu. Üks söömise alustaja kallas endale kisselli. Ta jõi ühe lonksu ja ütles, et arvas, et see on parem. Seletasin, et seebivett läks sisse. Sööja jõi teise lonksu ja ta nägu moondus. Küsisin, kas tal hakkas halb. Ta vastas jah. Hüüdsin, et ta siis rohkem ei jooks. Ei teadnud, mis kemikaale seebivees võis olla.