Tuna 4/2015

"Tuna. Ajalookultuuri ajakiri". 4/2015.

Ajakirjanumbri avab Lauri Vahtre essee sisserändest oleviku ja tuleviku seisukohalt. Ma ei arva, et ajalugu on ainult minevik, aga kui ajakirja nimi on "Tuna", kas siis on tulevik konkreetse ajakirja teema? Seletussõnaraamat defineerib sõna 'tuna' minevikuga seostuvate sõnade kaudu, samas annab ka liitsõna 'tunahomme', mis viitab tulevikule.

Aleksandr Filjuškin Venemaalt kirjutab küsimusest, kui kaua kestis Liivi sõda. Kui Margus Laidre tahab liita Liivi sõja koos teiste sõdadega Inglise-Prantsuse Saja-aastase sõja eeskujul Põhjamaade saja-aastaseks sõjaks, siis Filjuškin mitmuses nimetatavate Itaalia sõdade eeskujul veel Liivi sõja väiksemateks sõdadeks jagada. Ta põhjendab oma soovi sellega, et üks sõda olevat see, millel on konkreetne eesmärk. Kuidas on sel juhul Teise maailmasõjaga, kus Hitleri eesmärk oli algul võibolla maailma vallutamine, aga hiljem pidas ta viimaseid kaitselahinguid? Ka vaenlased polnud kogu aeg samad, sest Poola jagamisel olid Saksamaa ja Nõukogude Liit veel liitlased. Elukutselised ajaloolased võivad periodiseeringute üle kogu elu vaielda, aga kooli kontrolltöös loetakse õigeks üks variant ja teise teooria tundmise korral võib hinne alla minna.

Taavi Pae ja Erki Tammiksaar kirjutavad valdade liitmisest Eesti ajaloos. Ka see kaastöö lõppeb viitega tulevikule. Ühes magistriõppe seminaris pidas kaasmagistrant samuti ettekande halduspiiride teemal, esitasin talle küsimuse, mille kohta õppejõud ütles, et tahaks selle tuleviku küsimuse kõrvale jätta, kuna tulevikku me ei tea. Aga selle artikli autorid on geograafid ja vähemalt geograafia kohta pole väidetud, et see peaks ainult minevikuga tegelema.

Kersti Lust kirjutab, et enne talude päriseksmüümist 19. sajandil ei olnud talud ühe perekonna käes eriti püsivalt. Kas siis sunnismaisuse üks osa oli sunniviisiline maatükilt äraajamine? Kuhu aeti, see täielikult ei selgunud. Lust ütleb, et sotsiaalsed vaheseinad Eesti külas olid suured. Ülikooli loengus loeti meile ette Martna mälestusi, mille järgi külaühiskond püüdis enda hulgast erinevused kõrvaldada.

Lõppeb Indrek Paavle eelmises numbris alanud kaastöö Nõukogude-aegsest töökohustusest. Paavle kasutab läbivalt tolleaegset terminit 'parasiit' ilma jutumärkideta, aga teiselt poolt ka praeguse aja seisukohalt mõistet 'taasiseseisvumine'. Kas parasiidid ei olnud hoopis juhtivad kommunistid, kes rikastusid rahva sunnitööst ja varanduste konfiskeerimisest? Paavle kiidab repressioonid tööpõlgurite vastu mõningal määral heaks, kuna represseeritud olevat neid, kes teisi ärritasid. Kuna Paavle hukkus autoõnnetuses, siis on tema kriitika alkohoolikute suhtes põhjendatud. Aga kui ta vastandab tõbiseid ja ausaid inimesi, siis mainin, et lapsepõlves oli mul tervis parem, aga valetasin rohkem.

Ajaloofilosoof Frank Ankersmit võrdleb ajalugu ja ilukirjandust, seejärel intervjueerib teda Marek Tamm. Ankersmit viitab, et Aristoteles pidas luulet ajaloost kõrgemaks, kuna luule tegelevat üldisega ja ajalugu faktidega. Ankersmit kommenteerib, et ka ilukirjandus tegelevat faktidega, kuigi väljamõeldutega, kuid tänapäeva filosoofi huvitavat ajalugu rohkem, sest teda huvitavat tõde. Minu meelest oli Aristotelesel selles osas siiski õigus, et ilukirjandus tegeleb üldisega rohkem. Ajalooraamat on tavaliselt otseses tähenduses, aga ilukirjanduses kasutatakse rohkem sümboleid ja mitu reaalset inimest võidakse koondada üheks tegelaseks. Kuigi ka ajalugu ei pruugi alati olla ainult otseses tähenduses, Nõukogude ajal või 19. sajandil võidi ühe teema valimisega vihjata teisele teemale.

Huvitav oli lugeda, et romantismiaja realistist kirjanikule Balzacile olevat romantiliste romaanide autor Scott olnud eeskujuks. Balzac näinud enda ja Scotti erinevust selles, et Scott kirjutas minevikust, aga Balzac olevikust. Romantismile on omane minevikunostalgia, aga realist ei pea samuti olevikku kõrgelt hindama, ta võib olla kriitiline realist. Romantismi minevikunostalgiaga võiks seostada ütlust, et surnutest räägitakse ainult head. Müüte lõhkuvad ajaloolased ei taha sellest põhimõttest kinni pidada. Erinevalt Balzacist võidakse teise stiili esindaja suhtes ka halvustav olla. "Sirbis" ilmus Viivi Luige kaastöö, mille järgi romantism tähendab halba, sest Poe ja Baudelaire väljendasid negatiivseid emotsioone. Võiks lisada, et romantismi ajal muutus enneolematult tähtsaks ka lastekirjandus, Luik on ise lastekirjanik.