Soomlaste maailma ajalugu 1

Peatoimetaja Seppo Zetterberg. "Maailma ajalugu". Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht. Varrak, Tallinn 2015. Esialgu loetud leheküljeni 310, kokku 904 lehekülge.

Soomlaste kirjutatud "Maailma ajalugu" jätab parema mulje kui eestlaste sama pealkirjaga raamat. Soomlaste oma tõlge näeb esiteks ilusam välja. Pildid on trükitud suuremate ja ilusamatena. "Eesti ajaloo" puhul ma ei pidanud heaks, et see on trükitud kriitpaberile ja tähtede lugemine on raskendatud. Aga "Maailma ajaloo" tõlge on vist trükitud natuke paremale paberile, nii et ka tähed on loetavamad, kui see ei tulnud lugemiseks valitud sobivamast aastaajast.

Teiseks on soomlased kirjutanud rohkematest maadest. Võibolla eestlased kirjutavad veel hilisemates köidetes kõigist maadest, aga tõenäoliselt on soomlaste võimalused seda teha paremad, sest neil on suurem rahvaarv ja ka autorite arv on suurem, nii et jätkub rohkem erinevate maade spetsialiste. Neist maadest, mis eestlased esimesest köitest välja jätsid, on küll ka soomlased lühemalt kirjutanud. Vanast Kreekast on neil neli peatükki, lisaks on eraldi juttu Bütsantsist, aga Hiina ajalugu esiajast aastani 1912 on mahutatud ühte peatükki. Peatükkide arv ei ole küll ainus näitaja, sest neid on erineva lehekülgede arvuga. Aga kui autorid ütlevad, et varakeskaegsest Euroopast on teada vähem kui mõnest muust maast, siis neist maadest, millest olevat rohkem teada, nad kirjutavad ikkagi lühemalt. Eriti lühidalt on kirjutatud Soomest, isegi Eesti kohta oli rohkem. Põhjus on ilmselt, et soomlased on oma maa ajaloo kohta teistest raamatutest niigi lugenud. Aga mujalt on teada, et Soome varase ajaloo kohta ei olegi nii head allikat nagu Eesti oma kohta Läti Henriku kroonika.

Kolmandaks jättis soomlaste raamat parema mulje sellega, et on rohkem tähelepanu pööranud kultuuriajaloole. Eestlased ütlevad, et nende raamatu rõhk on poliitilisel ajalool, aga see "poliitika" seisneb inimeste tapmises. Eestlaste "Maailma ajaloo" lugemine süvendas pessimismi, aga soomlaste oma uuesti suurendab optimismi, sest igal ajajärgul ja kõikidel maadel on loodud ka midagi väärtuslikku.

Kui soomlaste raamatule või selle tõlkele midagi ette heita, siis mulle ei meeldinud, et nimede kirjutamisel on eelistatud sageli võõrapärasemat varianti, näieteks Veneetsia asemel Venezia. Kui selline suundumus peaks valitsema ka kooliõpikutes, millest uuemaid ma pole küll näinud, siis teevad õpilased kontrolltöödes ka rohkem vigu ja huvi ajalugu edasi õppima minna väheneb. Seda oli välja toodud, et Strassburg saab kirjutada nii saksa- kui ka prantsusepäraselt. Aga kas kohanimede üks variant ei ole ka eestipärane? Soomes endas on kaks riigikeelt ja sealsetel kohanimedel on nende maal kasutusel nii soomepärane kui ka rootsipärane variant.

Liiga palju on ehk ka minevikku kantud hilisema aja mõisteid. Kui kirjutatakse, et Egiptuses muutus Ehnatoni ajal kunst realistlikuks ja naturalistlikuks, siis see paneb küll mõtlema, et hilisema aja kunstiajaloo lained olid siis olemas juba tol ajal, kuid kas parem ei oleks nimetada realismiajaks kindlat ajalooperioodi? Kui Peloponnesose sõjale antakse alternatiivse nimetusena Kreeka maailmasõda, siis tekib küsimus, kas õigem nimetus ei oleks Kreeka kodusõda.

Raamat püiab näidata inimkonda tervikuna. Nii kirjutatakse, et islami ja ristiusu vahel ei olegi suurt erinevust. Kuid samas raamatus kirjeldatakse ka ajalooperioode, kus sarnasustest olulisemaks peeti mingeid erinevusi. Reformatsiooni järgsed ususõjad kristlaste endi vahel kestsid sada aastat.

Kuigi Euroopa ajaloost on kirjutatud maailma ajaloo kohta suhteliselt pikalt, ei ole hinnangud siiski liiga Euroopa-kesksed. Tuuakse välja, et kristlaskonda ohustanud Türgi riik oli sallivam kui kristlik Euroopa ise.

Ajalugu on jagatud ajalooliseks ajaks ja esiajaks või muinasajaks. Ajaloolise aja tunnus, on et selle kohta on kirjalikke allikaid. Ma pole päris kindel, kas sellega mõeldakse, et seda perioodi on kergem uurida, või et ka kirjaoskajate ühiskonna enda korraldus on kõrgem. Viimasel juhul tuleks arvestada, et kirjaoskajaid võib olla siiski ainult väike protsent elanikkonnast. Aga raamatus nimetatakse mitmete kirjade puhul, et neid ei osata veel lugeda. Täpsem oleks võibolla öelda, et enam ei osata. Kas sel juhul on tegemist ajaloolise ajaga või mitte?