Vahelduva lumisusega talv

Täna hommikul kardinaid eest tõmmates nägin, et öösel on lund sadanud. Tuli meelde luuletus "Aknast õue vaatas Mati". Kraadiklaas oli pluss kahe ja kolme vahel, seetõttu otsustasin, et tuleb suusatamist täna katsetada, sest homme võib jälle olla hilja. Läksin kolmandat korda sel talvel suuskadega kanali äärde. Algul ma polnud kindel, kas lumi on piisavalt paks, aga ta oli paksemgi kui eelmine kord. Nägin lumes ühtesid suusajälgi, aga need kattusid jalakäijate rajaga, seetõttu ma neid ei kasutanud. Lisaks kartsin algul, et olemasoleval rajal võib maapind olla rohkem välja kraabitud. Ja need jäljed olid üldse nõrgad. Hakkasin sõitma uut rada tehes. Püüdsin mitte suuska maapinnast kõrgemale tõsta, et mitte väga halba rada teha, kuigi väga head ma ilmselt ka teha ei oska. Suusatamine peaks olema kõndimisest varasemate kogemuste põhjal märksa kiirem tegevus ja tavaliselt ma lähen ka kõndides kõigist mööda, aga täna vaatasin paar korda kõrvale ja püsisin hangedes sumbates ühe kiirema teed mööda liikuva jalakäijaga umbes samal joonel. Kätes oli siiski tunda, et sõidan pingutusega. Teine ots tagasi läks vast kiiremini, sest siis kasutasin juba enda sisse sõidetud rada ja kohati proovisin paaristõukeid. Ühel sellisel tõukel ma komistasin, aga üsna kergelt. Hiljuti lugesin feisbukist, et kursusekaaslane sõitis talve kolmandal suusatamisel mitukümmend kilomeetrit, aga minu tase see ei ole, piirdusin üsna lühikese sõiduga. Üks põhjus selleks oli ka, et võtit oleks olnud ebamugav kaasa võtta ja ma ei tahtnud, et keegi minu pärast kodust väljumisega ootama peaks. Aga naha sai lühikese sõiduga ka higiseks, nii et aega kulus veel pesemisele ja nagu näha ka kirjutamisele.