Pargistiilid

Barokki ja romantismi on peetud mõne koha pealt sarnasteks stiilideks, aga mõne nädala eest tuletas ajaleht "Die Welt" meelde, mis on nende erinevused parkide puhul. Barokkpargiks loetakse prantsuse stiilis parki, näiteks Versailles' oma. Sellele on iseloomulikud korrapära ja sirgjoonte kasutamine. 19. sajandi esimesel poolel romantismi ajal asendati Saksamaal barokkparke inglise stiilis parkidega, mis on korrapäratumad, kasutavad rohkem kõverjoont ja tehiskünkaid. Romantismi ajal tunti huvi mineviku vastu ja jäljendati varasema aja stiile, nii kasutati neogootikat, neobarokki ja neoklassitsismi. Ülikoolis õppisime, et neogootikat võib nimetada ka pseudogootikaks, sest see ei olnud ikkagi päris samasugune nagu algne gootika. Ajaleht nimetab, et huvist mineviku vastu ehitati romantismi ajal ka varemeid. Mõtlesin, et see sarnaneb natuke klassitsismi ajal toimunule, mis tundis huvi antiigi vastu. Ülikoolis õppisime, et klassitsismi ajal peeti ideaalseks eeskujuks Vana-Kreeka templi ühevärvilisust. Hiljem avastati, et Kreeka templid ei olnudki ühevärvilised, vaid värvitud, aga värv oli vahepeal maha kulunud.

Ülikoolis õppisime, et inglise stiilis park on ka Tartu Toomemägi. Toomemäel Kuradisillal pidasime eriti neljandas klassis klassivendadega koosolekuid. Ühel korral, kui olime seal, tuli sinna ka üks vanema klassi poiss. Klassivennad põgenesid, aga mina läksin selle poisiga kaasa. Ta rääkis, et tal on nii kahju, et varemeid restaureeritakse, varemed on palju huvitavamad. Läksime Toomemäel asuvasse koopasse, kus ta justkui leidis maa seest kalliskivi ja kinkis selle mulle. Kodus öeldi, et see pole kalliskivi, vaid lihvitud klaas.