Romaan kirjades

Ave Alavainu. Kes meist on Napoleon? Autopatoloogiline romaan kirjades. Tallinn "Eesti Raamat" 1987. 128 lehekülge.

Enne seda raamatut lugesin õhtuti maletajate mälestusi Keresest. Alavainu raamat oli huvitavam, sest sellel on rikkam sõnavara ja vaheldusrikkam sündmustik, hoolimata sellest, et peategelasel ei ole ette näidata nii ülemaailmse tähtsusega võite. Keerulisem tekst võib küll halvemini meelde jääda, aga maletajate mälestuste uuesti lugemise tegigi võibolla igavamaks ka see, et sisu oli juba varasemast suurelt osalt tuttav.

Alavainu romaan on kirjutatud kirjade vormis. Nagu pealkirja järgi võis oletada, on juttu psüühilistest haigustest. Õigemini peategelane saadab psühhiaatrile kirju, aga ei tea, kas ta on psüühiliselt haige või terve. Mulle jäi mulje, et terve. Või endal haiguste kahtlustamine on ka üks psüühikahäire.

Minu viiest trükis ilmunud raamatust sarnaneb Alavainu teos "Viimsetele päevadele". Kuigi kui "Viimseid päevi" ma hindan oma raamatutest kõige madalamalt, siis Alavainut oli meeldiv lugeda. Üks sarnasus kahe raamatu vahel on, et mõlemas vahelduvad unenäo ja ärkveloleku kirjeldused. Teiseks on mõlemas juttu kirjavahetusest. Aga Alavainu raamatu sisuga ma oma raamatut kirjutades tuttav ei olnud ja tema kirjutas varem.

On räägitud, et inglise keeles ei nimetata mehi ilusateks. Ka eesti keeles öeldakse "kaunim sugupool" ja kõik teavad, et selle all mõeldakse naisi. Aga Alavainu naispeategelane imestab sellesarnaste vanade kreeklaste omadest erinevate kommete üle ja peab mehe keha ilusamaks.

Raamatu lõpp suutis üllatada, aga seda ma mittelugenutele täpsemalt ei kirjelda.