Enne otsustavat vooru

Kaunase puiestee keldriuksi hoiti lukus, aga lapsed oleksid tahtnud neist sisse minna, et näha, mis keldris on. Magasin oma voodis. Mõlemal korral, kui ma öö jooksul külge keerasin, kõndis ema mööda ja ütles, et tal üks koht valutab. Hommikul pidin minema Tartu malemeistrivõistlusi mängima, aga üles tõustes tundus, et ei ole välja puhanud. Henn ütles, et kui teha päeva jooksul rohkem füüsilist tööd, siis peab vähem magama. Vastasin, et minu teada on vastupidi. Läksin vannituppa. See oli suur ruum. Sinna tungis ka mitu muud inimest. Ütlesin, et enne ma pesema ei hakka, kui nad välja lähevad. Aga nad ei läinud. Niimoodi oodates pidin Tartu meistrivõistlustele hiljaks jääma. Ütlesin, et mängida on jäänud veel ainult üks voor, ma olen esikohast ühe võidu kaugusel. Tegelikult ei olnud vist minu võidu korral ka esikoht päris kindel. Ütlesin, et ongi hea, et ma hilinemise pärast esikohast ilma jään. Kui ma saaksin esikoha, siis see jääks elu lõpuni meelde. Vähemalt mul endal. Kes on tulnud Tartu meistriks enne minu aega, seda ma ei tea. Ise olen osalenud Tartu meistrivõistlustel viimase 20 aasta jooksul 10 korda. Lõpuks andsin järele ja otsustasin pesema hakata, sest harjusin teiste vannitoas viibimisega ära. Riided olid põrandal ja ähvardasid märjaks saada. Võtsin nad eest.