Erakordselt kõrge hinne

Mängisin pikal maleturniiril. Üks naine otsis uut taskurätti, sest ta oli ühe täis nuusanud. Tahtsin teda aidata. Mul olid kuskil teised püksid, mille taskus oli teine taskurätt. Tahtsin selle naisele anda. Minu taskurättidesse oli küll ka natuke nuusatud. Teise seina ääres pingil olid reas inimeste asjad. Otsisin, kus on seal minu kott ja püksid. Otsimine võis teistele jätta mulje, et ma tahan neilt midagi varastada. Üks poiss tuli mulle appi ja ulatas mulle minu asjad. Aga see naine oli juba läinud. Algas turniiri uus voor. Osavõtjaid oli järel varasemast vähem. Mõtlesin, et ma mängin küll turniiridel teistest harvem, aga see-eest pikema mõtlemisajaga turniiridel, nii et kokku mõtlen ikka sama kaua.

*
Inglise keele õpetaja oli läbi vaadanud minu hulk aastaid vanema vihiku. Talle oli sinna kirjutatud kirjand nii väga meeldinud, et ta oli pannud selle eest hindeks 7. See kirjand oli kirjutatud õpetajate päeval, tol õpetajate päeval oli Tristan kohe hinde 7 kätte saanud. Täna ütles õpetaja mulle, et sel korral olen ma kirjutanud tõelise kirjandusteose. Minu pinginaaber oli Kristjan G. Rääkisin talle, et ma olen selle sisuga kirjandi eesti keeles hiljem ka kirjutanud, aga hilisemal korral sain hindeks 1. Kristjanit huvitas, miks oli eri kordadel hinne erinev. Seletasin, et kogu aeg ei ole ma ühesuguses vormis. Kristjan vastas, et tema küll on. Vaatasin tagasi saadud vihikut läbi. Õpetaja oli pannud igale leheküljele hindeid eraldi. Ühele leheküljele oli kirjutatud luuletus ja salmidele olid eraldi hinded pandud. Ühe salmi eest oli hinne 2. Siis sain aru, et see pole õpetaja pandud hinne, vaid minu enda pandud mänguhinne. Õpetaja oli hindeid kirjutanud punasega, aga luuletuse salmide eest olid hinded sinisega.