Magistriõppes õppimine

Väljusin ühest madalast majast ja läksin õue rõdu moodi piirdega ossa. Maitsesin toorest õuna. Mõtlesin, et võibolla suurem õun on küpsem, maitsen ka seda. Mõtlesin, et viskan õunasüdamed eemal kõndivale Klausile või põõsa alla. Aga kui ma seda teeksin, siis võiks juhtuda, et ma ei viska põõsani välja. Vaatasin oma vana magistriõppe kaustikut. Olin magistriõppe jooksul lugenud läbi kaks raamatut ja kirjutanud mõlema sõnad sellesse kaustikusse. Kahe raamatu sõnade vahel oli muid asju. Kõik välja kirjutatud sõnad olin pähe õppinud. Nende sõnade juurde, mis kiiresti meelde ei jäänud, olin teinud risti, et neid veel eraldi õppida. Praegu mul oli meeles kolmest sõnast, et olin neid õppinud. Üks neis oli 'dau' ja üks 'render'. Mida tähendab 'render', see ei olnud mul praegu ka selge. 'Dau' kohta mäletasin, et sellega sõideti merel Aasiast Aafrikasse. Pille oli mulle öelnud, et seda sõna pole mõtet õppida, sest ma ei kohta seda enam kunagi. Ei olnudki hiljem kohanud. Olime jälle värsked magistrandid. Sellesse aia piirdega ossa tuli kaks minu kaasmagistranti, üks neist oli K. Stern. Küsisin neilt, kas neil on vene ja saksa keel nüüd selged. Stern vastas, et on küll. Mina ütlesin, et ma õppin vahepeal selgeks ja vahepeal lähevad sõnade tähendused uuesti meelest. Magistrandid kutsuti loengusse. Teised kõik läksid, aga ma jäin veel paberitest otsima, kuhu loengusse loenguplaani järgi tuleb minna. Õiget paberit ma ei leidnud ja lõpuks läksin teistele järele. Loenguruumis oli pikk laud, mille taga magistrandid istusid kahel pool, näod vastamisi. Uksele lähemal istus klassiõde Ingrid. Küsisin talt, mis loeng siin tuleb. Ta vastas, et see on teise aasta magistrantidele, kes on õppinud viis aastat. Mina olin esimese aasta magistrant.