Mälestuste varasalvest

Alustaks jutuga kuskilt kaugelt. Viimastest hetkedest võib värsketest ajalehtedest niigi lugeda. Aga kas alustada enda kaugemast minevikust või enda sünnile eelnevast ajast? Saaks kasutada ka vahepealset varianti, et panna kirja, mida ma enda kaugemas minevikus olen maailma veel kaugema mineviku kohta teada saanud või mõelnud. Ülikoolis õppisime kõige kaugemat aega arheoloogias. Mul tuli teha kaks arheoloogia eksamit. Need olid erinevatele õppejõududele. Esimese õppejõu kohta kuulsin, et vanemad üliõpilased hüüdsid teda Põdrakeseks. Meie kursusel väga ei hüütud. Aga õppejõud ütles ise loengus, et inimene põlvneb ahvist, mitte põdrast. Peale loengute kuulamise pidime ka raamatut lugema. Selle sain raamatukogust. Järgmist raamatut lähen raamatukogust tooma isale. Jalutuskäigu pikkuse poolest ei maksa mulle raamatukokku ja tagasi kõndimine midagi. Võibolla tulevikus hakkab maksma. Praegu kardan natuke, et raamatukogu lähedal võib midagi katuselt pähe kukkuda. Ma käin erinevates raamatukogudes. Kodus on ka palju raamatuid. Üks vennapoeg ütles, et me elame nagu raamatukogus. Vennalapsed vaatavad külas käies meie riiulist lasteraamatuid. Nad on vaadanud ka televiisorist multifilme. Üks tüdruk tahtis arvutist lastelaulu kuulata ja teist laulu nimetas naistelauluks. Ühte poissi minu kassett ükskord väga ei huvitanud, aga kui vahepeal tuli selline laul, mida lauldi lapsehäälega, siis see huvitas. Teisele poisile meeldis kassett tervikuna rohkem ja kolmadale meeldis vaadata, kuidas lint ringi käib.