Vihikud kapis

Olin istunud kohvikus. Minuga oli tulnud juttu ajama üks võõras noor naine. Ta oli kutsunud mind ühele tänavale, et seal saame uuesti kokku. Olin kohale läinud, aga teda polnud tulnud. Mõtlesin, et kui ma teda veel kunagi näen, siis ei ütle ma talle enam midagi. Pealegi ei pruugi ma teda ära tunda.

*
Mulle tuli meelde, et ma pole viimasel ajal asparaagust kastnud. Vaatasin, et asparaagus näebki juba natuke kuivanum välja. Muld oli purukuiv. Valasin sellele vett. Vett sai vist isegi liiga palju, sest see hakkas üle poti ääre alla voolama. Vaatasin, et siin vist kastmine ka ei aita, sest elektrijuhe oli asparaaguse sisse kinni jäänud ja varre mullast lahti tõmmanud. Võibolla oleks aidanud selle mulda tagasi torkamine. Või kui see ei aidanud, siis oli vähemalt uusi varsi mullast nina välja pistnud, mis võisid edasi elada ka siis, kui vana vars kuivab. Avastasin, et Hennu käes on minu kapist võetud vihikuid. Võtsin need talt ära. Tundus, nagu oleks Henn ühte vihikut rebinud. Aga tõenäoliselt oli seda närinud hiir. Vaatasin, et mul on kapis mitmed vihikud kortsu läinud. See võis tulla sellest, et olin teinud nendest liiga kõrge virna. Virna oleks tohtinud teha vaid poole kapini, aga ma olin teinud kapi laeni ja osa vihikuid oli alla varisenud ning kortsu läinud. Mõtlesin, et see on halb, ema võib vihikuid ära visata selle järgi, mis on rohkem kortsus, arvestamata, millised on mulle tähtsamad. Lugesin oma vihikust luuletust. Mõtlesin, et isegi minu trükki antud luuletusi on kritiseeritud ja avaldamata jäänud on veel halvemad. See võib tulla sellest, et trükki antud mõtlesin peast tervikuna välja, aga vihikusse olen kirjutanud rida haaval välja mõeldes.