"Napoleoni marssalid"

Aivar Jaeski. „Napoleoni marssalid“. Grenader Grupp OÜ, 2013. 224 lehekülge.

Selle raamatu lugemise peaeesmärk oli perekonna jõulukinkide tarvitamine. Lisaeesmärk oli Jaeski ja Sorokini kirjutatu võrdlemine, sest Sorokin teeb samuti natuke juttu Napoleoni ajast.

Raamatu kõige õnnestunum külg on pildid. On esitatud pildid kõigi Napoleoni marssalite kohta, lisaks muid pilte. Need on hea kvaliteediga trükitud. Pole piltide analüüsi ega saamislugu, aga ülikoolis olen õppinud, et Napoleoni aja kunstistiil oli ampiirstiil ehk impeeriumi kunst, selle tähtsaim esindaja oli David. Marssalid on maalidel üksteisele üsna sarnases riietuses, nad kannavad paguneid ja ordeneid. Kõigil pole siiski üks ja sama mundrivärv, mõnel on riietus heledam ja mõnel tumedam, nagu erinevad ka hobuste värvid. Napoleon sõidab valgel hobusel. Kui pildile mahub inimese jalgu, siis tol ajal kandsid mehed liibuvaid pükse. Seevastu pole kaela näha, sest kantakse kõrget ja paksu kraed. Mõnel väejuhil on lõug üleni siledaks aetud, mitmetel on aga habet aetud nii, et lõuale pole seda jäänud, küll aga kõrva lähedale.

Iga Napoleoni aja marssali kohta on eraldi peatükk. Marssalite arv oli Napoleoni ajal üsna suur. Huvitaks võrdlus, kui palju oli neid olnud Prantsusmaal kuningriigi ajal. Kui lugesin kunagi Dumas’ romaanidest, kuidas d’Artagnan soovis saada Prantsusmaa marssaliks ja elu lõpul saigi, siis tol ajal kujutlesin vist, et marssaleid oli riigis üks. Napoleoni ajal neid ilmselt oligi rohkem kui varem, revolutsiooni ajal polnud üldse. Raamatus on peale marssalipeatükkide nende vahele paigutatud natuke ka tolleaegsest sõjandusest laiemalt rääkivaid peatükke, mis kuuldud ülikooliloengutest meenutavad kõige rohkem Kröönströmi omi Esimese maailmasõja kohta, kes rääkis sõja tehnilisest küljest.

Tehnilise külje arusaamine on ilmselt ka Jaeski suhteliselt tugev külg, sest ta on elukutseline sõjaväelane. Sõja kirjeldus erineb natuke Piirimäe üldajaloo loengutes kuuldust. Piirimäe rääkis valgete ja indiaanlaste kohtumisest Ameerikas, et eurooplased olid harjunud rüütellikke sõdu pidama ja ei mõistnud, miks indiaanlased ennast puu taha peitsid. Jaeski raamatu järgi peitsid sõjaväed ennast vähemalt Napoleoni ajal ära ka Euroopas peetud sõdades ja vaenlast püüti üles leida samasuguste loodusmärkide järgi, millest on kõige rohkem juttu olnud indiaaniromaanides. Näiteks võis sõjaväe läbi metsa liikumisest anda märku lindude suuremal arvul lendutõusmine.

Jaeski erinevus ajaloolastest raamatukirjutajatest on, et ülikooli ajaloo osakonnas õpetatakse allikakriitikat, aga sõjaväelastele rohkem käsu täitmist. Jaeski toob ära Napoleoni ütlusi kõigi marssalite kohta ja enamasti keisri sõnu ei vaidlusta. Aga mõnel juhul siiski. Napoleon olevat olnud mõne marssali hindamisel ebaõiglaselt kriitiline. Samuti olevat eksinud vahel hilisemad ajaloolased, kui nad näiteks heidavad marssalile ette lahingust puudumist, aga marssal puudus just saadud käsu täitmiseks.

Sorokini raamatutest on erinevus, et Sorokinit huvitas, kuidas tulevikus verevalamist vältida, aga Jaeski imetleb rohkem oskuslikke lahingu juhtijaid. Sorokiniga paneb võrdlema ka marssalite elulugude lugemine. Sorokini tähelepaneku järgi pääsevad revolutsiooni ajal võimule andetumad ja vähem haritud inimesed kui muul ajal, revolutsiooni vaibudes hakkavad endised inimesed juhtivatele kohtadele tagasi pääsema. Jaeski näitab, et Napoleoni marssalite hulgas tuli ette nii kuningriigi ajal karjääri tegemist ja revolutsiooni ajal põlu alla sattumist Napoleoni aegse uue tõusuga, kui ka veel rohkem seda, et karjäär algas revolutsiooni ajal ja jätkus keisririigi ajal. Sorokini järgi surevad revolutsiooni ajal suuremas osakaalus paremad inimesed. Jaeski kirjutab, et suurem osa Napoleoni marssaleid elas Napoleoni sõjad üle ja suri loomulikku surma. Aga Sorokin on näidanud, et revolutsioonide ajal suureneb ka loomulikuna tunduvate surmade arv. Kui Jaeski esitatud eludaatumeid vaadata, siis mõni marssal sureb küll pärast sõdade lõppu, aga mitte palju pärast nende lõppu. Kes lahingus ei langenud, võis saada palju kordi haavata, mis ilmselt võis halvendada tema hilisemat tervist, sõjastress veel lisaks.

Kujundusest halvem on raamatu toimetamine. Pole järgitud eesti keele poolitusreegleid. Meile õpetati magistriõppes, et tabeli sisu kirjeldus peab olema esitatud tabeli juures, aga raamatus tuleb ette, et selle leiab alles lehekülje tervikuna läbilugemisel. Välja toodud kasutatud kirjanduse nimekiri on lühike. Hinnangute andmisel kasutatakse raamatus palju sõnu „õnneks“ ja „kahjuks“, aga pole avaldatud kahetsust, et sõjad üldse toimusid.

/TÄIENDUS: Võrgulehelt https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Marshals_of_France selgub, et mõne kuninga ajal oli marssaleid kokku rohkem kui Napoleoni ajal. Louis XIV küll ka valitses kauem./