Kõned läbi aastate

Aastal 1988 tähistati ülikooli kohvikus minu vanaisa ajalooprofessor Herbert Ligi 60. sünnipäeva. Sünnipäevapeol peeti õnnitluskõnesid, mis kõik ei ole enam meeles. Aga meeles on, et üks kõnepidaja küsis, mis on ühist Herbert Ligil ja János Kádáril. Üks asi, mis neil ühist oli, oli see, et mõlemad mängivad malet. Võibolla oli veel midagi. Tol ajal oli populaarne Rahvarinde juht Savisaar, kes ei tulnud peole ise kohale, aga kelle õnnitlus oma õpetajale ette loeti.

Aasta 1990 oli vanaisa viimane eluaasta, aga ta jõudis veel oma sünnipäeva ära pidada. Kuna oli teada, et ta oli raskelt haige, siis on hiljem meenutatud, et ta oli öelnud, et pole kunagi nii palju õnnitlusi saanud kui tol aastal. Sünnipäevapidu peeti kodus ja viibisin seal kohal. Vanaisa tegi peolauas nalja, millest ma tol korral aru ei saanud, aga ka hiljem on meenutatud tema sõnu: "Minijale antakse väiksem tükk."

Matused algasid ülikooli peahoones. Mäletan sealt oma isa kõnet, kes rääkis, kuidas jaanipäeva paiku kuulis vanaisa ühte kutset. Vanaisa haiguse ajal oli isa vaadanud Piiblist ennustust haiguse kulu kohta ja Piibel oli avanenud kohast, kus oli valus lause: "Andke meile Barabas vabaks." Piibli järgi sai Barabas vabaks Jeesuse asemel.

Hiljem peielauas peeti veel kõnesid, kus räägiti, et vanaisa oli igas asjas esimene ja võttis esimesena naise. Males oli ta andnud teistele pimesimultaani mitmel laual ja võitnud.

Ühel aastal, mille numbris ma pole enam kindel, käisin ajaloo õppehoones, kus peeti vanaisa mälestusüritust. Üks kõneleja rääkis, et vanaisal oli arhiivis kindel istekoht ja kui kõneleja oli ühel korral sinna istunud, oli talle tehtud märkus, et kohe tuleb sinna minu vanaisa, koht tuleb vabastada. Vanaisa oli istunud arhiivis nii palju, et ülikonna üks õlg oli pleekinud akna all teist tooni kui teine. Aadu Must rääkis tol korral, kuidas ta polnud alati kindel, kas vanaisa teeb nalja või räägib tõsiselt. Näitena tõi ta selle, kui vanaisa oli öelnud, et vanasti kinnitati vikatitera vikativarre külge teist pidi kui hiljem. Must ei teadnud ka kõnet pidades, kas see vastas tõele või oli nali. Tol korral võttis koha pealt sõna minu geograafist vanatädi, kes meenutas, kuidas ta oli ühel korral kiitnud vanaisa venna tantsimisoskust, mille peale vanaisa oli öelnud, et tema on vendadest kõige parem tantsija.

Täna käisin esimest korda uues arhiivihoones, kus peeti taas vanaisa mälestusüritust ja esitleti 19. sajandi Saaremaa kaartide uut trükki. Esimesena kõneles Priit Pirsko, kes luges ette vanaisa keskkooli lõputunnistuse. Vanaisa oli keskkoolis väga hea õppeedukusega, diplomil toodi välja ka tema saavutusi spordis ja males. Aadu Must tõstis esile, et vanaisa kuulus nende ajaloolaste hulka, kes uurisid ajalugu arhiivimaterjalide põhjal. Ta meenutas, kuidas Nõukogude ajal oli Saaremaa piiritsoon ja vanaisa oli kirjutanud ühe teose mälu järgi sellepärast, et märkmed asusid teisel pool kontrolljoont. Ta meenutas, et vanaisa valis vanema agraarajaloo uurimisteemaks sellepärast, et sellest teemast ei saanud punased ideoloogid aru. Kuid uuemal ajal asus ta uurima Nõukogude massirepressioonide ajalugu, mis olnud tervistkahjustavalt raske teema. Ott Kurs rääkis sellest, kuidas ta tegeles koos vanaisaga Õpetatud Eesti Seltsi taastamisega. Aegade paranemine tegi selle võimalikuks. Lõpus rääkisid uuesti Must ja üks kaartide uuesti trükkimisega seotud naine. Vanaisa eluajal polevat olnud võimalik nii kvaliteetsete kaartide trükkimine kui praegu.