Hoiatuskõne

Mängisin malet. Seis tundus võrdne, aga kui ma nupud kokku lugesin, siis oli mul kaks etturit vähem kui vastasel. See malepartii oli üks konverents. Kirjutasin sellel peetud kõnedest Helinale. Täna sain talt ka vastuse. Ta vastas, et on selle konverentsi videot vaadanud.

*
Ülikoolil oli naisrektor. Küsiti, kes on rektorisse armunud. Kaks tüdrukut vastasid, et mina. Rektorile soovitati, et ta istuks minu koha peale, mind ei ole praegu siin. Rektor vastas, et ta ei taha, ta istub harjunud koha peal. Minu toas valmistuti rektori kõneks. Akna all oli mööblivaba ruumi, kuhu mahtus istuma. Mõtlesin, et kui sinna mööblit ei panda, siis ei saa nii palju raamatuid juurde osta. Esialgu sai siiski panna uusi raamatuid vanade peale. Ütlesin Bristolile, mida rektor oli eelmine kord teinud. Bristol ahhetas. Siis saabus rektor ise ja alustas kõnet. Istusin tema poole seljaga. Kõne teema oli, et on avastatud uus viis, kuidas saab raha varastada. Kõne eesmärk oli hoiatada, aga mõtlesin, et enne kui jõutakse ettevaatusabinõud tarvitusele võtta, võib keegi kõnest saadud idee põhjal tõesti varastama hakata. Pärast kõne lõppu tahtsin suunduda kõrvalruumides asuvasse kooli raamatukokku. Enne läksin seina äärest oma kotti võtma. Seal oli üks poiss kaks kotti korraga kätte võtnud. Küsisin talt, kas tema ongi varas, sest tema oma ei oleks tohtinud olla rohkem kui üks kott. Läksin raamatukokku. Seal olid virnas laua peal raamatud ja vihikud. Istusin laua taha ja lugesin järjest neist raamatutest ja vihikutest esimesi lehekülgi. Tahtsin enda vihiku endale osta.