Kirevad read

Viimasel ajal olen uurinud ungarikeelsete võrgulehekülgede asemel itaaliakeelseid. Ungari keelt olen lugenud sõnaraamatuga, aga itaalia keelt masintõlkega, võrreldes ingliskeelseid ja itaaliakeelseid lauseid. Ma olen nõus, et itaalia keel on ilus, vähemalt oma hääldusega lugedes. Vanasti kuulasime ka itaalia lapslaulja itaaliakeelset plaati. Ehk on plaat veel kodus alles, kuigi mõned on vahepeal ära ka visatud. Kirjutasin ühel päeval malerubriigis, et märkmik turniiritabelitega on kadunud, aga pärast sellest kirjutamist leidsin üles. Ma olin varem ka otsinud, esialgu polnud otsimine tulemust andnud. Malefilosoof Veingold on kirjutanud, et male on otsinguline aktiivsus ja seepärast olevat maletajad õnnelikumad kui muud inimesed. Minu meelest lähevad inimesed vahel ka paanikasse, kui nad näiteks võtmeid otsivad. Hajameelne inimene vast ei ole sellepärast õnnelikum, et ta sagedamini midagi otsima peab. Otsingumootoriga otsida on küll huvitav. Otsingumootoriga otsisin üks päev Maastrichti ja üks päev Amsterdami lepingu ratifitseerimise kohta Itaalias. Maastrichti lepingu kohta leidsin, et see ratifitseeriti seal parlamendis mõningate vastuhäältega, vastu olid rohelised ja kommunistid, kaevates demokraatia vähenemise üle. Amsterdami lepingu kohta avanenud leheküljel hääletustulemusi ei olnud, vaid lepingu kirjeldus. Seal nähti ette, et kui Euroopa Liidu liikmete arv kasvab, tuleb eeskirju uuesti muuta. Lepingu koostamise hetkel ei paistnud olevat mõeldud võimalusele, et liikmete arv võib ka väheneda. Et kui liikmete arv langeb jälle endisele tasemele, kas siis peaks vana lepingu juurde tagasi pöörduma? Feisbuk pakkus mulle täna uut kujundust, aga ma pöördusin vana juurde tagasi. Küsiti ka põhjendust, selleks kirjutasin inglise keeles, et ma olen konservatiivne. Mõne võrguasjaga olen juba näinud, et vana juurde saab küll tagasi pöörduda, aga ainult alguses.