"Minu Itaalia"

Kärt Vilt. „Minu Itaalia. Magus ja mõru“. Petrone Print 2019. 248 lehekülge + nummerdamata fototahvlid.

Raamatu autor läheb Itaaliasse aastal 2009. Esialgu ei oska ta itaalia keelt, aga talle hakkab see maa meeldima ja hiljem spetsialiseerub ta juba ülikoolis itaalia keelele. Itaalias meeldivad talle kliima, toit ja kunst. Eriti pole juttu poliitikast, ei mainita, mis partei Itaalias võimul on. Kuigi on viiteid ajaloole, ei leidnud ma ühtegi korda oma magistritöö peategelase Mussolini nime. Mussolini ajast mainitakse küll ühel leheküljel Hitlerit.

Mulle reisida ei meeldi, aga ilmselt ma olen lugenud Itaalia ajaloo kohta mõnda asja, mida raamatu autor ei ole. Kui raamatus öeldakse, et itaallased ei joo üldse piima, siis mulle meenus vanast ajalehest loetud reportaaž, mille järgi Mussolini jõi piima isegi parlamendiistungil. Raamatus öeldakse, et piim on raskesti seeditav, aga ajalookirjandus seletab Mussolini toitumisharjumusi just tema kõhuhaigusega. Nüüd loetud raamatu järgi eelistavad ka teised itaallased kerget toitu. Aga kas sellega pole vastuolus, kui sama raamat ütleb teises kohas, et Itaalias võib toidu valmistamine kesta kaheksa tundi?

Raamatu autor kaldub pidama teisi eestlasi endaga sarnaseks. Ta arvab, et itaallastele on kodumaa tähtsam kui eestlastele. Lähiajaloos võib see nii olla, sest Eesti on olnud vaesem maa, aga kaugema mineviku kohta olen siiski lugenud Itaaliast kui väljarändemaast. Hiljuti vaatasin itaaliakeelset võrgulehekülge 1950. ja 1960. aastate Itaalia majandusimest, kus räägiti selle negatiivse küljena ka miljonite itaallaste Lõuna-Itaaliast Põhja-Itaaliasse kolimisest. Varem oli rännatud nii Lõuna- kui ka Põhja-Ameerikasse. Samuti läks inimesi Itaalia vallutatud maadesse.

Raamatu järgi itaallased mõtlevad vähe tulevikule ja vähemalt ühes itaalia keele murdes puudub tulevikuvorm. Seda lugedes tulevad meelde 20. sajandi alguse itaalia futuristid, kes tulevikule mõtlesid ja pidasid tulevikku minevikust tähtsamaks. Raamatu tagakaanel öeldakse, et Itaalias on paremad ajad läbi, täpsustamata, millal need olid. Futuristid arvasid veel, et paremad ajad on ees või just alanud.

Itaalia ajaloost huvitab autorit kunstiajalugu, meelde jäi baroki kirjeldamine. Varem loetud autoritest Barzini pidas itaallastele eriti omaseks barokkstiili. Aga kas irratsionaalne barokk iseloomustab Itaalia kunstiajalugu tingimata paremini kui ratsionaalsem renessanss või antiikkunsti ratsionaalsemad perioodid?

Vilt Itaalia süstemaatilise kirjeldamise asemel räägib siiski palju omaenda elukogemustest. Tallinna wc-des olevat sinised pirnid, et narkomaanid ennast süstida ei näeks, loetud raamatus on wc-s salaja pea pesemise kirjeldus. Autor ei ole ka Itaalia piires ühes kohas paigal, vaid rändab maakonnast maakonda. Itaalia Põhjaliiga on arvanud, et Lõuna-Itaalia elab Põhja-Itaalia kulul, aga raamatu autorile meeldib ka Lõuna-Itaalia. Ta kirjutab kohatud maffiategelastest suure vaenuta ja kiidab, et Sitsiilias on toidulaud veel rikkalikum kui Põhja-Itaalias. Mõtlesin, et ühe ütluse järgi protestandid söövad paremini ja katoliiklased magavad paremini. Raamatus kirjeldatav Itaalia söömiskultuur sellist muljet ei jäta. Põhja-Itaalia on protestantidele lähemal, siis loogika järgi võiks ju seal paremini süia. Tuli meelde ka üks kunagine inglise keele tund, kus tuli rahvaid ühe sõnaga iseloomustada, aga ei jõutud kindlale seisukohale, kuidas sõnad ’kokad’ ja ’armastajad’ itaallaste ja prantslaste vahel ära jagada.

Varem samast sarjast loetud raamatus „Minu Ghana“ oli sarnane, et mõlemas raamatus jäi peategelane asjaajamise hammasrataste vahele. Välismaale minemist nad kokkuvõttes siiski ei kahetse, vähemalt nii oli öeldud nüüd loetud raamatu eessõnas.

Inglise luuletajal Kiplingil oli luulerida, et mida need Inglismaast teavad, kes ainult Inglismaad tunnevad. Ka nüüd loetud raamatu autor arvab, et Eestit mõistab paremini Eestist eemaldudes ja Itaaliat paremini vahepeal Itaaliast lahkudes. Ajaloolane otseselt ajas rännata ei saa, aga vast tuleb oma uurimisteemadele kasuks, kui vahepeal erinevamaid teemasid lugeda.