Vestlus seadmes

Mõtlesin, et täna mängin üksi malet uut moodi. Siis mõtlesin, et seda on raske otsustada, milline mäng on uut moodi ja milline vana moodi. Otsustasin, et mängin sellise mängu, kus mõtlen iga käigu eel täpselt ühe mõtte, mitte rohkem.

*
Käivitasin ühe elektroonilise seadme. Olin arvanud, et mul ei ole seal ühtegi kontakti, aga nüüd alustas üks kontakt minuga vestlust. Mulle meenus, et kui olin seadme just saanud, oli tulnud kelleltki võõralt liitumiskutse ja olin selle vastu võtnud. Läksin seadmega teise ruumi ja hakkasin küsimustele vastama. Ma kirjutasin aeglasemalt kui küsija ning vastused kippusid teele minema, kui ma olin kirjutamisega mõne sõna keskel. Küsiti, kas kosmoses on elu. Vastasin sellele. Mulle meenus väljend maast ja taevast rääkimine. Tulid uued küsimused. Vastamise tegi raskeks, et pidi tähti otsima, need ei paiknenud sama moodi nagu arvuti klaviatuuril. Küsiti, kas ma hakkan nüüd jooma. Vastasin, et ma ei joo kunagi. Küsija kirjutas, et nad on oma klubis ka seadnud eesmärgiks joomine lõpetada. Mõtlesin, et ma ei tohi inimestel vastamisega päid segi ajada. Järgmine küsimus oligi abielude kohta, mille põhjal tundus, et küsija tahab minuga abielluda. Mina ei tahtnud. Enne kui ma vastata jõudsin, katkestas ta minuga vestluse ja alustas uue inimesega. Nende vestluse kast oli ka mulle nähtav. Mõtlesin, et kui viimane mulle saadetud lause lõppeb küsimärgiga, siis võin vast siiski tagantjärele ka vastata. Tuppa astus üks pere liige, mistõttu püüdsin ekraani kätega katta. Sisseastuja küsis, mis seade see on, pakkudes vale varianti. Seletasin, et ostsin selle, et maavärina ajal tegevust oleks. Ukse kõrval istus ühe maletaja moodi mees, kes ütles, et ta loodab, et ma sellest endakaifi ei saa. Hakkasin naerma ja naersin tükk aega.