"Venemaa ja Euroopa" 2

Nikolai Danilevski. „Venemaa ja Euroopa“. Tõlkinud Jaan Isotamm. Sari „Avatud Eesti Raamat“. „Ilmamaa“, Tartu 2013. Esimene trükk vene keeles 1871. Loetud varem pooleli jäänud kohast lõpuni. Kokku 702 lehekülge.

Kui oleksin seda raamatut ise tõlkinud, oleksin teinud vähemalt kolm asja teisiti. Esiteks oleksin tõlkinud topelteitused jaatusteks, mitte eitusteks. Teiseks oleksin püüdnud tsitaatide puhul viidata rohkem varasematele tõlgetele. Kolmandaks oleksin eelistanud sõna ’instituut’ asemel raamatus esinevas tähenduses vastet ’institutsioon’.

Järelsõna on Peeter Toropilt, kes on teinud minuga sarnaselt tähelepanekud, et Danilevskiga on sarnasusi ka hiljem ilmunud Spengleri ja Sorokini raamatutel. Sorokin on hiljem oma Teise maailmasõja ajal sündinud Venemaad ja Ameerika Ühendriike võrdlevat raamatut nimetanud sõja oludest sündinuteks, aga Toropi järelsõnas mainitakse, et Sorokin on otseselt Danilevskit kiitnud ja Danilevski tekstist tuleb välja, et Venemaa ja Ameerika Ühendriikide kõrvutamine ei olnud Sorokinil originaalne Teise maailmasõja liidust tulenenud mõte, vaid 19. sajandil laialt levinud. Spengleri ja Danilevski sarnasusena märkasin laia teemade ringi, aga Torop ütleb, et Spengler ise Danilevskile ei viita. Mäletan siiski Spengleri raamatust, et ta oli sarnaselt Danilevskiga Venemaa tuleviku suhtes optimistlikum kui Lääne-Euroopa. Praegu võiks mõelda, et Venemaa on Lääne-Euroopast majanduslikult ja poliitiliselt veel rohkem maha jäänud kui 19. sajandil, aga võib mõelda ka teisiti, et Lääne-Euroopa võib just oma heaolu tõttu sisserände all kiiremini kokku variseda kui Venemaa. Danilevski kasutab sõna Euroopa tähenduses, milles mõni teine autor on kasutanud vist Lääs, kuigi vähemalt Huntingtonil tulevad Läänele ka Ameerika Ühendriigid juurde, mida Euroopaks ei nimetaks.

Torop võrdleb Danilevskit ka Toynbeega, aga sellele sarnasusele ma lugemise ajal ei mõelnud, Toynbee oli Danilevskist patsifistlikum. Danilevski kiidab ka algul, et Venemaa on teistest maadest rahumeelsem, aga siis hakkab tegema plaane, kuidas Venemaa võiks Konstantinoopoli vallutada, selle oma pealinnaks kuulutada ja Tsargradiks ümber nimetada. Kust ta võtaks inimesi Türgi ala venestamiseks, seda ta ei täpsusta. Eestis jäid hoolimata võimu kaotamisest eestlased sajandite jooksul enamusse, sest Saksamaalt nii palju inimesi asemele polnud tulemas, et eestlased vähemusse oleksid jäänud. Danilevski tulevikuplaanid sarnanevad uuemast ajast Žirinovski omadega. Danilevski kavandatav pealinna nimi venepärase lõpuga -grad, mitte -burg, kuulutab ette seda, kuidas Esimese maailmasõja ajal oligi vahepeal pealinna nimi sellise lõpuga Petrograd.

Praegu on Danilevski teos küll ajalugu, aga ise ta kasutab ajaloolisi argumente liiga vähe, mõeldes rohkem tulevikuunistustest. Ta kavandab slaavlaste liitu keelesuguluse alusel, aga kui slaavi rahvad on ühtlasi üksteise naabrid, siis ajalugu on näidanud, et piirisõdu on peetud just naabritega. Raamatu kirjutamise ajal ei olnud neil slaavi rahvastel küll iseseisvaid riike, alluti Türgi, Austria-Ungari ja Saksamaa võimule, nii et neilt riikidelt slaavi alade äravõtmine naabritega tülitsemise alla siiski mahub. Stalin Teise maailmasõja ajal midagi sarnast korda saatiski. Ka selle poolest, et ei Stalin ega Danilevski ei taha slaavi rahvastega sarnast saatust mitte ainult slaavlastele, vaid ka muudele Ida-Euroopa maadele, Danilevski meelest võiks slaavi rahvaste ühendusse kuuluda ka Ungari, Rumeenia ja Kreeka. See pole ka õigeusklike ühendus, sest ungarlased ja osad slaavlased õigeusklikud ei olnud.

Danilevski leiab, et poolakad võiksid vene keelele üle minna, aga ei ütle, et venelased võiks omalt poolt teiste slaavi rahvaste keeli õppida. Venemaal tarvitati 19. sajandil palju hoopis prantsuse keelt. Mõnele inimesele võib küll keelesugulus elus esmatähtis olla, aga kõik ei mõtle üldse esimeses järjekorras keelelisest kokkukuuluvusest ja võidakse eelistada keelte õppimisel ka enda keelest võimalikult erinevat keelt. Eestlasele võivad soome keele õppimise ebamugavaks teha eksitussõnad, mida täiesti teistsuguses keeles eriti ei esine. Danilevski küll mõtleb sellele, et liit Venemaaga võib rõhumise korral teistele slaavlastele ka ebameeldiv olla, aga ei mõtle eriti juba toimunud Poola ülestõusude pretsedentidele.