Maletegevus

Ootasime malevõistluse algust. Väike poiss istus laudade otsakohal ja mina tema kõrval. Küsisin poisilt, kas ta on harjunud sellepärast otsakohal istuma, et ta on tavaliselt esimesel laual. Ta vastas jah. Täna pidime hakkama mängima turniiri nii, et koha võis igaüks ise valida. Ütlesin, et ma istun siis ka otsakohtadel, kui malet ei mängita, siis ma saan istuda üksi. Poiss rääkis mulle anekdoodi haiguse kohta, mis mul endal oli, aga ta ei teadnud. Ta esitas mulle küsimusi, mille vastuste põhjal ta sai järjest rohkem minu hirmusid teada. Ta oli püsti tõusnud ja ma istusin kallakil tema suunas. Vaatasin, et ma pean selja tagasi tõmbama, muidu ta ei mahu laua äärde istuma. Poiss küsis, kas ma oma ema tunnen alati ära. Vastasin, et ei tunne. Poiss küsis, kas ma oma venna tunnen alati ära. Vastasin, et alati ei tunne ma kedagi, keda ma pole ammu näinud. Läksime teise kohta, kus ei olnud malelauda. Poiss tahtis mulle suuliselt ülesannet anda. Ütlesin, et ilma malelauata ma ei oska ülesannet lahendada. Seal oli maapinnal malelaua sarnane ruudustik, kuigi mitte kaheksa korda kaheksa ruutu. Proovisime, kas seisu saab peale panna sellele ruudustikule. Etturiteks panin kivid ja ratsuks mängusea, aga teist ratsut läks veel vaja. Selleks panin mängujõehobu. Vaatasin ülesannet, mille lahenduseks oli moraal, et valge oli liiga palju teid ehitanud. Mustal oli teid vähem, aga nuppe rohkem. Lahendasin ülesandeid ajalehe malenurgast. Allpool olid antud sellised ülesanded, millel oli jutt ka juures. Malenurga toimetaja pani kirja ühe ülesande andja nime ja ütles järgmises lauses, et tehke paus ja mõelge järele, mida te sellest inimesest veel teate. Ma ei teadnud temast mitte midagi. Malenurga autor põhjendas, et ta pooldab tänavatele inimeste nimede andmist, siis on näha, et ajaloos toimub areng.