Vene lastekirjandusest

Lugesin venekeelset artiklit vene 20. sajandi lastekirjandusest. Koolis õppisime, et vene kirjanduse kuldaeg oli 19. sajandi esimene pool ja hõbeaeg 20. sajandi esimene pool. Loetud artiklis oli hõbeaja mõiste kantud üle ka lastekirjandusse. Aga ma kahtlen, kas kuldaeg oli ka lastekirjanduses kuldaeg, kui kaugemas minevikus kirjutati lasteraamatuid vähem.

Artiklis oli juttu ka plaanidest, mis teoks ei saanud. Ma mäletan, et Nõukogude ajal muinasjuturaamatuid ilmus, aga artikli järgi tuli kellelgi mõte, et muinasjuttude lugemisele võiks lõpp tulla. See oli seotud sellega, et taheti luua uut inimest. Seda võiks nimetada ka futuristlikuks mõtteks. Nõukogude aja lõpul oli uutmine ja selle alguses uus inimene.

On öeldud, et kui Venemaal läheb diktatuur kõvemaks, siis lähevad kirjandus ja anekdoodid paremaks. Aga kellelegi diktatuuriaegsele tegelasele tuli ka mõte, et lastega võiks rääkida tõsiselt ja ilma huumorita.

Nõukogude lastele õpetati, et inimene on looduse kroon ja võib loodust muuta. Mõtlesin, et Piiblis on natuke sarnast suhtumist, kui suurem osa loomi on Piibli järgi roojased. Mesopotaamias oli ehk suhtumine loomadesse parem, kui seal olid loomasarnased jumalad.

Lugedes raamatu asemel kirjandusteaduslikku artiklit, on näha, kui tähtsad on pealkirjad. Kui pole teost lugenud, aga on antud selle pealkiri, siis see mõjub raamatu lühikokkuvõttena. Artiklis mainiti küll ka teoseid, millest tundsin ära, et neid olen lugenud - Majakovskilt, Gorkilt ja A. Tolstoilt.