Äratuskella päeval

Täna sõitsin esimest korda pärast koroona algust linnaliini bussiga. Panin maski ette ja prillid läksid vahepeal nii uduseks, et ei näinud mitte midagi. Pärast õpetati, et maski ülemine serv tuleb tihedamalt vastu nägu panna, et aur prillide peale ei läheks. Kui ma eelmine kord maski kasutasin, ei olnud ma õpetust kuulnud, aga prillid uduseks ei läinud. Võibolla see sõltub õhutemperatuurist ka, koolis oleme suhtelist õhuniiskust õppinud. Täna pole meeles ühtegi kooliunenägu ega ka mitte ühtegi teist tänaöist unenägu. Midagi ma nägin, aga tõusin vara äratuskellaga. Tõusin varem kui koroonaeelsete maleturniiride jaoks, aga kuna ei läinud võistlema, siis magasin paremini. Vahepeal olen ma mõelnud, et see, mida ma maleturniiridel kõige rohkem kardan, on teiste inimestega samas ruumis viibimine. Sest üksi mängides, arvutiga mängides ja võrgus inimestega mängides on häireid vähem kui klubisse kohale minnes. Täna käisin arsti juures, aga arstid tavaliselt nii palju ei halvusta kui osad malemängijad. Vastase halvustamine on minu meelest lubamatu võte. Võib rahulikult noort mängijat õpetada, kuidas ta saab edaspidi tugevamini mängida. Kui noorem mängija vanemat õpetab, võib vanem solvuda, seda on juhtunud. Tegelikult pole ma pärast eriolukorra algust maleklubis käinud ja mind pole enam ka kutsutud. Malelehest olen lugenud, et mingeid võistlusi on toimunud. Malelehe toimetaja oli mures, et lehe tellijaskond on vähenenud. Mina tellisin selle ka tänavuseks aastaks ja hiljuti sain ühe kvartali tellitud numbri kätte. Kuigi kirjutatakse lehe tellijaskonna vähenemisest, on lehes juttu ka maletajate suurest mänguisust pärast eriolukorra lõppu.