"Kultuurimärgid"

Peeter Torop. „Kultuurimärgid“. Eesti mõttelugu 30. Tartu 1999. 488 lehekülge.

Selle raamatu autor on tegelenud nooremana slaavi filoloogiaga ja hiljem semiootikaga. Raamatus on neli tsüklit, esimeses on artiklid tõlkimisest, teises filmidest, kolmandas vene kirjandusest ja viimases mälust. Raamat on varustatud autori kommenteerivate raamatu jaoks kirjutatud tekstidega, mis on paigutatud raamatu algusesse, lõppu ja tsüklite algusesse.

Tõlketeoorias kasutab Torop tõlkimise mõistet laiemalt kui ühest räägitavast või kirjutatavast keelest teise tõlkimine. Kui raamatu järgi tehakse film, on ka see Toropi jaoks tõlkimine. Mõtlesin, et võibolla oleks täpsem sõna teisendamine. Aga olen ka ise sõna Toropi sarnaselt tarvitanud, sest mul olid umbes luuleread: „Mõtted kui tõlgin riimide keelde, / siis nad jäävad kergemalt meelde.“

Torop teeb juttu luuletõlgetest. Ta viitab tõlkijatele, kes ei tahtnud oma luuletõlkeid kommentaaridega varustada, arvates, et teos kõneleb enda eest. Torop ise hindab ka kommentaare. Mulle uuemal ajal meeldib ka kõiki loetavaid raamatuid vähemalt mõttes kommenteerida, aga ilukirjanduse kohta ma ei taha nii pikki kommentaare avaldada kui teadusteksti kohta.

Tsüklis filmidest kirjutab Torop, et film on konkreetsem kui raamat. Raamatus saab tegelase välimuse ka kirjeldamata jätta, aga filmis tuleb rolli täitmiseks valida konkreetne näitleja. Toropile ei piisa sellest, kui ajaloolisi tegelasi mängides on osad näitlejad ajaloolise isiku sarnased. Ta tahab, et sarnased oleksid kõik näitlejad. Aga kas see on näitlejale rõõm, kui talle öeldakse, et ta sobib negatiivse tegelase ossa, kuna ta on ise ka negatiivne? Itaalia ajaloost olen lugenud, et teatris negatiivseid tegelasi mängivad näitlejad saavad koduteel peksa, sest publik ei erista näidendit reaalsusest.

Vene kirjanduse tsükkel on see, mille pärast see raamat mind praegu kõige rohkem huvitas, kuna osa tegelasi kattuvad Masaryki raamatuga. Torop teeb juttu Tolstoist, Dostojevskist ja Blokist. Torop arvab, et Tolstoi on nii tähtis autor, et teda ei tohi õppekavast välja jätta, aga toob ise Tolstoi kohta informatsiooni, mis minu silmis selle autori väärtust veelgi vähendab. Kritiseerisin juba hiljuti eesti kirjanik Õnnepalu, kuna ta ei pea minevikust mõtlemist õigeks. Võiks arvata, et ajaloolise romaani „Sõda ja rahu“ autor Tolstoi on minevikust rohkem huvitatud. Aga Toropi andmetel oli Tolstoi soov kõik asjad unustada ja ta soovis seda ka teistele. Kui meie koolis Tolstoid õppisime, siis pidime asju mäletama. Vahel mulle on tõesti tundunud, et magada on parem kui ärkvel olla, sest magades lähevad kannatused meelest. Aga kui ma hommikul ärgates unenägusid ei mäleta, olen ikkagi kurb. Mulle meeldib, kui unes vanu asju näeb, mitte kõik unenäod ei ole oleviku kohta.

Dostojevski kohta mäletan ammusest ajast Faulkneri raamatu saatesõnast, et Dostojevskit ja Faulknerit on nimetatud polüfoonilisteks autoriteks, kelle romaanides on mitu häält. Hiljuti lugesin internetist, et Dostojevski romaanid on küll polüfoonilised, aga tema publitsistika ühehäälsem. Toropi meelest ei ole ka Dostojevski romaanid täielikult polüfoonilised. Polüfoonilised olevat neis küll tegelased, aga mitte süžee, mida saadab jutustajahääl. Kuid kui ma olen polüfoonilistest romaanidest lugenud, siis niipalju kui meelde on jäänud, on selle sõnaga vähemalt ühe autorina alati seostatud Dostojevskit.

Lugesin viimastel aastatel läbi vene luuletaja Bloki tõlgitud valikkogu. Kirjutasin blogis, et mulle see raamat meeldis. Selgub aga, et Torop on Bloki tõlgete suhtes kriitilisem. Blok olevat sümbolistlik luuletaja, aga tõlked ei andvat seda sümbolismi edasi.

Raamatust on võimalik leida väikseid vastuolusid. Ühes peatükis Torop kahetseb, et liiga paljud arvavad, et võivad filoloogia teemal sõna võtta, kui ei ole ise piisavalt targad. Kirjutades Lotmanist kiidab Torop aga seda, et ta kaotas erinevuse õppejõu ja üliõpilase vahel, juba esimese kursuse üliõpilane olevat vanemate selle eriala inimeste kolleeg. Või peaks olema vaikiv kolleeg? Raamatu lõpul ütleb Torop, et märgist ei peagi täielikult aru saama. Mõnes peatükis ta aga ütleb, et täielikum arusaamine on parem. Samas ta ei mõista otseselt hukka itaalia autorit Ecot, kes tahtvatki osad mõtted avaldada lõpuni mõtlemata, et kuulda vastuväiteid. Tundub üldse, et Torop on selle autori mõju all, kellest ta hetkel kirjutab. See on omane ka teistele inimestele, mõju võib seisneda nii jäljendamises kui ka vastandumises.