Otsisin venekeelset dokumentaalfilmi Tšehhoslovakkiast. Vaatasin sellist, kus peale räägiti küll vene keeles, aga film tundus olevat tehtud kuskil mujal kui Venemaal. Lõputiitritest selgus, et see oli Gruusia film, mis oli aastal 2011 vene keelde tõlgitud. Filmis rääkis ka Saksa ajaloolasi. Teemaks olid Saksamaa ja Tšehhoslovakkia suhted, mis lõppesid Müncheni lepingu järel Tšehhoslovakkia tükeldamisega. Hitlerit näidati rohkem kui tšehhe, aga viimasena rääkis hilisem Tšehhi president Havel.
Ülikoolis oli meil loengukursus fašismi ajaloost. Seminarides ei jõutud üksmeelele, kas Eesti vabadussõjalased olid fašistid või mitte, aga nendest oli juttu. Kui paluti teha kokkuvõte, mis Eestit teistest riikidest eristab, siis jõuti järeldusele, et laulmine. Aga filmis natsimeeleavaldustel ka pidevalt lauldi. Puhtmuusikaliselt ei kõlanud see halvasti, kui mitte arvetsada, milleni see välja viis.
Suurem osa filmis räägitust oli juba ülikooliajast tuttav. Räägiti, et Tšehhoslovakkia sõjaväel oli tegelikult hea relvastus, samuti olid riigil kaitset lubavad lepingud Prantsusmaa ja Nõukogude Liiduga. Ometi tükeldati Tšehhoslovakkia Müncheni konverentsi otsusel ilma sõjata. Filmi järgi oli see Hitleri jaoks pettumus, sest ta olevat tahtnud sõda, mitte kokkulepet. Olevat arvatud, et Hitler tahab vaid sakslaste alasid ühendada, kuid Hitler tahtnud luua suuremat impeeriumi. Raadiosaatest mäletan, et selle järgi säras Münchenis kõige rohkem hoopis Mussolini, kes oskas ainsana kõigi osalenud nelja suurriigi keeli.
Gruusia ja Tšehhoslovakkia on mõlemad riigid, mida on tükeldatud. Võibolla see asjaolu on mõjutanud ka filmitegijate teemavalikut.
neljapäev, august 27, 2020
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar