"Minu Tšehhi"

Kristel Halman. „Minu Tšehhi. Parajad Švejkid“. Petrone Print 2017. 304 lehekülge.

Raamatu põhitegevusaeg jääb umbes aastatesse 2002–2009. Raamatu autor jääb Tšehhi Vabariiki seoses tšehhist elukaaslasega, kooselu kestab umbes seitse aastat. Sellist kestust peab autor miljonitele inimestele tüüpiliseks. Hiljem elab ta algul Eestis ja siis Prantsusmaal, olles prantslasega abielus, aga on lühidalt kirjeldatud ka hilisemate aastate külaskäike Tšehhi.

Ühel leheküljel on nimetatud ka minu uuritavat Masaryki. 21. sajandil korraldati kõigi aegade suurima tšehhi valimine. Esikoha sai tšehhi rahvusest Saksa-Rooma keiser Karl IV, teiseks tuli Masaryk ja kolmandaks kommunismist vabanemise järgne president Havel. Autorile paistab selline järjestus loomulik tunduvat. Mulle meenutab Saksa keisrile esikoha andmine seda, kuidas Gruusias on Stalinit austatud. Võiks küsida, miks ei mahu esikolmikusse Hus, kellest Masaryk alustas uusaega. Aga võibolla sellepärast, et Hus jäi võitluses kaotajaks. Kõik kolm esikolmiku liiget on riigivalitsejad. Halman ise on pealkirjastanud oma raamatu ilukirjaniku teose eeskujul.

Raamat algab mittepoliitiliselt ja läheb lõpu poole järjest poliitilisemaks. See on poliitilisem kui samas sarjas ilmunud „Minu Itaalia“. Raamatu keskele jääb hetk, kui Tšehhist ja Eestist said 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmed. Minul oli Euroopa Liitu astumine terve raamatu põhiteema, Halmanil mahub see teema põhiliselt kahele leheküljele. Autorile tuleb Euroopa Liidu laienemine isiklikult kasuks, sest ta saab pärast seda ametlikumalt töötama hakata. Üks minu vastuargument Euroopa Liitu astumisele aastal 1998 oli, et Euroopa Liidus bürokraatia vohab. Ka Euroopa Liitu astumise pooldajad ei öelnud tavaliselt, et see on vale, vaid viisid jutu sellele, et mõningane bürokraatia on kasulik. Aga Halman näitab, et kohati jäi bürokraatiat hoopis vähemaks, kui piiride ületamine lihtsustus. Ma olin küll ka piiriületuse lihtsustumise vastu.

Raamatus mainitakse ka Eesti 2007. a. pronksiööd. Mulle on see sündmus olnud üks argument, et suur sisseränne on ohtlik, sest korda rikkusid sisserändajad või nende järeltulijad. Raamatu autor aga ei mõtle selle koha peal, et ta on Tšehhis ise ka sisserändaja, vaid on rohkem eestlaste poolt.

Raamatu autorile meeldib Tšehhi president Havel, aga vähem sobib talle hilisem president Klaus, kellele Eestis mäletatavasti lootsid eurovastased. Autor toob samuti välja Klausi euroskeptilisust, samuti seda, et ta ei usu kliimasoojenemisse. Mina olen aga keskkonnakaitset ja eurovastasust omavahel seostanud. Kui piirid on lahti, siis reisitakse rohkem ja selle tulemusel peaks kliima kiiremini soojenema.

Raamatu lõpul jagab autor inimesed poliitiliste vaadete järgi sallivateks ja sallimatuteks. Ma saaks nimetada kedagi, kes on toetanud Euroopa Liitu astumist minust rohkem, aga olnud sellest hoolimata vägivaldsem.

Vahel on riike jaotatud veinimaadeks ja õllemaadeks. Minu varasemate teadmiste kohaselt on Tšehhi olnud õllemaa, aga Masaryki eluloost lugesin, et tema jõi nooruses veini ja hiljem oli karske. Halman näitab, et Tšehhi ei ole ka laiemalt võttes üleni õllemaa, vaid seal on õllepiirkonnad ja veinipiirkonnad. Raamatus on palju alkoholi tarvitamise kirjeldusi. Raamatu autor tarvitab ka ise alkoholi, aga talle teeb siiski muret, et tšehhid tarvitavad alkoholi juba liiga palju, isegi kanuumatkal. Raamatu autor on aga taimetoitlane. Ühel leheküljel ta ütleb, et on hakanud uuesti kala sööma, aga hiljem nimetab jälle taimetoitlaste söögikohtade külastamist. Selles raamatus ei ole toit nii tähtis kui „Minu Itaalias“, taimetoitlase jaoks on tšehhi toidud liiga liharohked.

Kuigi tšehhid tarvitavad palju alkoholi, on seal ka sportlikke eluviise. Populaarsemate spordialade hulka kuulub jäähoki. Mäletan, et kui mängisime lapsena lauahokit, siis oli üks meeskond mängult Tšehhoslovakkia, sest selle meeskond oli päris jäähokis tugev. Hiljem mind pole spordiuudised enam nii palju huvitanud, aga raamatust sain teada, et Tšehhi on tulnud hiljem jäähoki maailmameistriks. Raamatus on ka suusatamise ja kaljuronimise kirjeldusi. Raamatu autor jõuab Tšehhis proovida erinevaid spordialasid, aga mainib ka, et on õpetajana töötades sageli haige.

Lugedes vana raamatut Tšehhoslovakkiast panin tähele, et tšehhide ja slovakkide ühine ajalugu laiendatakse ka aega, kui Tšehhoslovakkia riiki polnud veel loodud. Oletasin, et nüüd pärast lahku minekut neid rahvaid enam kaugemas ajaloos koos ei vaadata. Nüüd sain kinnitust, et vähemalt selles raamatus tõesti Slovakkiast vaikitakse.

Raamatu tegevusajal kuulasin Prahast tulnud eestikeelseid Vaba Euroopa saateid. Raamatus seda raadiojaama üldse ei mainita, autori meelest on Tšehhis eestlasi vähem kui näiteks Iirimaal. Seda suurem on tema üllatus, kui ta saab juhuslikult teada, et elab samas trepikojas teise eestlasega.