Loengust koduteele

Kuulasin Tannbergi loengut. Kirjutasin, et mitte ainult konspekteerimine ei treeni üliõpilaste aju, vaid ka lause lõppu punkti panemine treenib õppejõu aju. Seejärel mõtlesin, et kuidas ma saan järgmine kord selle õppejõu loengusse minna, kellest ma olen kirjutanud. Siiri uuris minu pealage ja ütles, et valmikud on väiksed. Küsisin, kelle valmikud. Siiri vastas, et täide. Ütlesin, et ma ei teadnudki, et mul täid on. Hakkasin riidehoiu poole minema. Nägin isa. Ta ütles, et täisid ei ole enam olnud. Mõtlesin, et võiks öelda, et minu peast just leiti täid. Aga lükkasin selle edasi, et öelda, kui teised ei kuule. Kuid jõudsin järeldusele, et olin näinud vaid und, sest ma olin eksinud Siiri sugulusastmega. Seejärel sain aru, et eksisin sellega ka praegu, tal oli kolmandat liiki sugulusaste. Läksime meie klassi riidehoiuruumi. Seal oli üks jopp põrandal. Mõtlesin, kas tõsta see üles, muidu on nii, nagu inimesed meeleavalduse laialiajamise korral üksteist surnuks tallavad. Üks inimene tõstis ise jopi üles. Ma ei leidnud riidehoiust oma riideid. Siis sain aru, et neid ei ripu nagis sellepärast, et mul olid õueriided tunni ajal seljas. Hakkasin kodu poole minema. Täna oli lõpuks õhuke lumi maha sadanud ja Vanemuise tänaval oli palju suusatajaid. Need olid võibolla organiseeritud korras suusatundi saadetud.