Tuumatalvel kooli

Mul oli arvuti ekraan must. Tõnu ütles, et seda puhastatakse ühe vedelikuga. Ta andis selle mulle. Tegin sõrme selle vedelikuga kokku ja hakkasin ekraani puhastama. Tõnu ütles, et ei puhastata sõrme, vaid paberiga, muidu hakkab sõrm kipitama ja süda valutama. Küsisin, kas arvuti rikki ei lähe, kui talle vedelik sisse voolab. Vastati, et see arvuti ei lähe, sest vedelik läks ainult klaviatuuri sisse, aga klaviatuur ei ole muu arvutiga ühendatud.

*
India ja Pakistani vahel algas sõda. Seal plahvatas esimene tuumapomm. See plahvatas vist laos, mitte ei lastud meelega käiku. Nüüd algas kogu planeedil tuumatalv, ilm läks kohe külmemaks ja pimedaks. Nägin aknast õhus hõljuvat tuumaseent. Aasia oli küll kaugel, aga tuumaseen oli tuulega siia kandunud. Imelik, et ainult ühe pommi pärast külmaks läks. Aga pomme võidi visata veel. Plahvatanud pomm ei olnud tänapäevaselt suur, vaid sama väike kui Teise maailmasõja ajal Jaapanis, seda imelikum, et tol korral ei läinud külmaks, aga nüüd läks. Esialgu me nälga ei tundnud. Aga ennustati, et nüüd on inimkonnal valida, kas hävida või kahaneda. Oli oodata, et inimesed hakkavad ennast tapma ja seda enam ei keelata.

*
Olime pärast tuumatalve algust koolis. Ariel küsis, kuidas nii äkki India ja Pakistani vahel sõda puhkes. Vastasin, et juba eelmisel aastal kirjutati ajalehes, et võib puhkeda. Õpetaja Toompere andis tundi ja rääkis, et Artur käis siin koolis ainult juttu ajamas, doktorikraadi tegi ta Leedus ja ajaloos. Arturit ei olnud nüüd enam siin. Mõtlesin, kas mina polegi siis klassi parim ajaloo tundja. Artur oli osanud hästi ka ajalugu, aga doktorikraadi tegi hoopis füüsikas. Mõtlesin öelda, et varem me käisime kõik koolis ja ülikoolis korraga. Me tegime seda küll unenägudes, aga unenäod tulid sellest, et me tegime seda ka ärkvel olles. Aga ma ei öelnud midagi. Teised rääkisid päriselt, mina ainult mõtlesin rääkida. Uksest astus sisse üks vanema klassi poiss, kes tõi Arturile või Tristanile auhinnaks tühja pudeli. Õpetaja oli eelnevalt oma jutus tühja pudelit maininud. Öeldi, et nüüd on meil pudel, nüüd läheme sööklasse tähistama. Ütlesin, et praegu pole meie klassi söögivahetund, meil on pärast neljandat tundi. Aga selgus, et ei mindudki sööklasse, vaid kohvikusse. Tuumasõja tõttu tundus algavat maavärin. Mulle tuli meelde õpetaja Urbase õpetus, et maavärina ajal tuleb olla uksepiida all. Meie koolis olid laiad piidad ja nende alla minna oli võimalik. Aga vaatasin, et ma olen siiski kodus, mitte koolis. Mõtlesin, et lähen wc-sse, kui politsei tuleb maja ukse eest meie esikusse rääkima, siis saan politsei juttu läbi ukse pealt kuulata. Ma ei pane wc-s tuld põlema, siis politsei ei märka, et ma seal olen.