„Ajalooline Ajakiri“. 2020, 2 (172).
Hiljuti naispeatoimetaja saanud ajakirja selle numbri peaaegu kõik autorid on samuti naised, vaid ühel autoril viiest peaks olema mehe eesnimi.
Anu Raudsepp kirjutab näitekirjanik Hugo Raudsepa tegevusest Saksa ja Nõukogude ajal. Juttu on ridade vahel kirjutamisest. Olen ka ise Nõukogude aja raamatutes ridadevahelist sõnumit leida püüdnud, aga seda on võimalik ikkagi valesti tõlgendada. Mäletan, nagu Arvo Valton oleks öelnud, et tema Nõukogude aja romaanist on Nõukogude võimu kritiseerimist rohkem leitud kui ta seda sinna panna püüdis. Anu Raudsepp näitab kätte, millised poliitilised vihjed Hugo Raudsepal esinevad. Aga lugeja teab otsida vihjeid sellele, mis on talle tuttav, autor võib kasutada ka ainult talle endale tuttavat materjali.
Varem on öeldud, et tsensuuri aegadel on ilukirjandus populaarsem, sest kirjanduses saab rohkem öelda kui ajakirjanduses. Anu Raudsepa järgi oli siiski Stalini ajal näitekirjandus eriti rangelt kontrollitud. Vene kirjanduse kuldaega 19. sajandi esimesel poolel seletatakse tsensuuriga, tol ajal kirjutanud Puškin ja Lermontov on siiani hinnatud. Anu Raudesepa järgi aga tsensuuri ajal Hugo Raudsepa loomingu väärtus langes, sest ta ei saanud ennast vabalt väljendada. Mulle tundub, et suurema sõnavabaduse ajal on kergem ka väärtusetut teost avaldada, mõni kasutab sõnavabadust ropendamiseks.
Kirjutades Lennart Mere 1970. aastate raamatust arvasin, et tema ajal kritiseeriti alkoholismi juba rohkem kui Stalini ajal, sest on kirjutatud Stalini õukonna joomingutest ja ka Meri ise viitas joomise vähenemisele. Anu Raudsepa järgi siiski Hugo Raudsepp kritiseeris liigjoomist ka Stalini ajal. Kuid Hugo Raudsepp langes repressioonide ohvriks, siis võimud ilmselt tema loominguga igakülgselt rahul ei olnud.
Kersti Lust kirjutab sellest, kuidas saada oma artikkel avaldatud rahvusvahelistes ajakirjades. Neist üle poole olevat ingliskeelsed. Ma ei pea inglise keeles kirjutamist vajalikuks, sest kui blogi loendurit uskuda, siis klikitakse ka minu eestikeelseid blogisissekandeid välisriikidest rohkem kui Eestist. Praeguste tõlkeprogrammidega on see võimalik. Raamatus „Jälle need naksitrallid“ on kirjutatud kuulsuse varjukülgedest. Vähem kuulsust võib tähendada rohkem vaba aega. Kuigi pole kindel, kas võõrkeelses ajakirjas kirjutamine teeb kuulsamaks, sest Eesti ajakirjadel ma pööran tähelepanu ka artikli autori nimele, aga välismaise puhul ainult ajakirja nimele. Igal juhul võin ma eesti keeles kirjutada erinevates žanrites, võõrkeeles kirjutamine on mulle vastumeelne.
Kurmo Konsa kirjutab sellest, mis on metaandmed. Metaandmed olevat informatsioon, mis on vajalik andmete ülesleidmiseks. Mõtlesin lugedes sellest, et vahel on vaja ka informatsiooni peita. On olemas riigisaladused. Kriminaalromaani kurjategija nime ei ole hea raamatu kaanel ega arvustuses välja lobiseda. Teadustööl võib olla võimalikult täpselt sisu kirjeldav pealkiri, aga ilukirjandusteose pealkiri peab väljendama pigem emotsiooni, mis selle raamatu lugemisega kaasneb. Kõik metaandmed ei pea olema informatsiooni üles leidmiseks, vaid võidakse seada eesmärgiks selle tekitamine. Näiteks intervjuuküsimuste või etteantud kirjanditeema puhul. Malediagrammil on küll andmed nuppude asukoha kohta, aga diagrammi vaadates võib vahel nuppude vaheliste seoste üle ise tund aega mõelda. Artiklis nimetatakse müraks pimedust, mis segab lugemist, aga müraks võib nimetada ka liigset informatsiooni. Füüsikaõpiku järgi jagunevad helid muusikaks ja müraks, müra on mitteharmooniline heli. Auditooriumi tagapingis kõrvaklappidest lastav oleks selle järgi muusika ja õppejõu peetav loeng müra.
Ülle Tarkiainen kirjutab esikohal olevas artiklis toidupuudusest 19. sajandil. Kui arenenumas Euroopas olid näljahädad juba minevik, siis Eestis veel mitte. Teatavasti siiski maailmasõdade ajal oli ka arenenud riikides vähe toitu ja tulevikus võib asi minna jälle hulluks. Artikli järgi andis 19. sajandi teisel poolel Eestis lõikus veel võrreldes külviga vähe teri tagasi. Ilmselt osa vilja hävis veel pärast lõikust, seda võisid hävitada näiteks hiired. Mäletan, nagu Jaan Tõnisson oleks pidanud väikepõllupidamist suurmaapidamisest efektiivsemaks, aga Tarkiaineni kirjeldataval natuke varasemal ajal hakkasid just parajasti mõisad taludel eest ära minema, enne olid nad umbes võrdsed.
0 vastukaja:
Postita kommentaar