"Loomalood"

Hando Runnel. „Loomalood“. Kirjastus „Ilmamaa“ 2021. 112 lehekülge.

Raamatu pealkirjas esinev sõna ’lood’ assotsieerub rohkem proosaga, aga tegemist on luulekoguga. Varem ilmunud raamatutest kõige sarnasema pealkirjaga tuleb meelde tõlkeraamat „Lugusid loomadest“, mis on proosaraamat. Riiulist leidsin veel mitu sisult sarnase pealkirjaga lasteproosaraamatut.

Luulekogu on selle poolest ühtlase ülesehitusega, et kõik luuletused on loomade teemalised. Loom ei ole seejuures rahvakeelses tähenduses inimesest erinev imetaja, vaid juttu on ka lindudest ja putukatest, kes on bioloogias samuti osa loomariigist. Aga ebaühtlasemaks teeb kogu see, et selles on nii lasteluuletusi kui ka täiskasvanute omi. Samuti on need erinevatel aegadel kirjutatud, osad on kordustrükid. Mulle meeldisid lasteluuletused keskmiselt täiskasvanute omadest rohkem, aga on ka häid täiskasvanute luuletusi.

Autor ütles ükskord minu kolmanda paberluulekogu kohta kriitiliselt, et liiga palju loomaallegooriaid. Nüüd tema enda kogus on igal juhul loomadest veel rohkem. Aga ta on kritiseerinud ka seda, kuidas nimelt tänapäeva kultuuris loomi kujutatakse. Tema on maal sündinud ja talle seostuvad loomad konkreetsete mälestustega, tänapäeva linnakultuuris on loom rohkem muinasjututegelane. Uues raamatus siiski kõik lasteluuletused ka realistlikud ei ole, kuigi kordustrükk hanepoegade turuleviimisest on realistlikum.

Ükskord ühes raadiosaates räägiti, et luuletuses ei pea rida ja lause kattuma, aga Hando Runnel seda võimalust ei kasutavat. Selles kogus märkasin siiski ühte luuletust, kus laused lõppesid rea keskel ja uued jätkusid järgmisel real.

Raamatus on kasutatud autori vennapoja Veljo loodusfotosid. Fotod olid luuletustest ühtlasemas stiilis. Autor on õppinud agronoomiat ja fotograaf bioloogiat, neil erialadel on olemas ühisosa. Fotograafi olen näinud üks aasta ka fotopoes töötamas. Vanasti tundsime fotograafina rohkem tema isa, kui fotoaparaate oli veel vähem ja need ei olnud veel nii väikse vaevaga kasutatavad. See ei olnud vist väga palju aastaid tagasi, kui raamatufotograafi isa ütles, et poeg on tema kõrval veel poisike, vanema fotograafi fotode arv on veel suurem. Aga poja nime olen ajakirjanduses rohkem kohanud.