Öösel vaatasin aknast välja ning lund sadas. Mõtlesin, kas minna sel juhul täna talve 17. suusasõitu tegema. Aga mõtlesin, et vast päeval enam ei saja. Nii läkski.
Öösel nägin aknast laternate küljes jääpurikaid. Täna hommikul õhutamiseks akent lahti tehes oli välimisel aknalaual palju lund. Osa selles vajus aknast sisse. Pühkisin seda harjaga kokku, aga selgus, et hari ajab ise karvu, seetõttu pühkisin veel lõpetuseks paberiga üle.
Suuskadega väljudes oli selline ilm, et meenus luulerida "tuisk jookseb võidu tuisuga". Maja taga oleval kõnniteel oli lume sees vaid kitsas rada, nii et hea, et selle läbimise ajal ühtegi teist jalakäijat vastu ei tulnud. Hiljem suusatamast tagasi tulles üks jalakäija jäi ootama, millal ma kitsalt rajalt väljun, aga ta ei pidanud kaua ootama, sest olin juba raja otsa jõudmas.
Üks päev jäi meelde pealkiri, et jääle minek keelati. Aga täna nägin suusarada algul ainult kanali jääl. Mõtlesin, et ehk on külmakraadide ajal keeld uuesti tühistatud, ja läksin esimest korda sel talvel kanali jääle. Edasi sõites tundus, et ehk siiski ei ole keeld tühistatud, sest rada muutus hoolimata külmakraadidest vesiseks. Raja tegija oli seda vist ka ise märganud, sest rada keeras pärast vesist kohta kaldale. Esialgu libisesid mul märjaks saanud suusad halvasti. Ja minu õuduseks keeras rada varsti jääle tagasi. Seal oli kõrkja moodi taimed juures taas vett. Füüsika raamatu põhjal tean, et kus mingi objekt on vees, seal võib olla jää õhem kui sügava põhjaga kohtades. Aga kui üks kanalipikkus oli läbitud, leidsin kaldalt paremad rajad ja rohkem jääle ei läinud. Libisemise kaotanud suuskadega oli sõit esialgu aeglane, imestasin, et ma nii aeglase tempoga nii higiseks läksin. Teise ringi tegin kanali taga, kus libises jälle natuke paremini, kuigi vahepeal segas vastutuul. Talisupluse punktis tundus olevat pandud lume peale värskelt uus puutee, sest varem ma sellest teede ristumise kohast selliseid ristmiku ületamise tõkkeid ei mäleta.
0 vastukaja:
Postita kommentaar