pühapäev, märts 21, 2021

Eesti ajalugu I

Aivar Kriiska, Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri ja Heiki Valk. „Eesti ajalugu. I. Eesti esiaeg“. Toimetanud Valter Lang. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. Tartu 2020. 520 lehekülge, põhitekst lõppeb lk. 464.

Esimene kokkupuude „Eesti ajalooga“ algas mul sellest, kui üks külaline võttis meie raamaturiiulist selle vanema versiooni esimese köite ja näitas, et pildil on väga vanad ehted. Küsisin: „Kas esimese maailma sõja aegsed?“ Külaline vastas: „Veel vanemad“. Mina kasutasin sõnu „esimene maailma sõda“ tähenduses „maailma esimene sõda“, külaline arvas, et ma pean silmas Esimest maailmasõda. Hiljem olen psühholoog Võgotski raamatust lugenud, et laste mõtted on originaalsemad kui nende kõne.

Ülikooliloengutes oli juttu „Eesti ajaloo“ ja „Eesti rahva ajaloo“ erinevusest. Mingi õppejõud mainis, et „Eesti rahva ajaloo“ autor vabadussõjalane Juhan Libe oli raamatut kirjutades alles üliõpilane ja kasutas raamatus loengus kuuldut, jõudes selle kiiremini trükki anda kui konkureeriva „Eesti ajaloo“ autorist õppejõud.

Nüüdseks on kirjutatud uus „Eesti ajalugu“ ja ilmunud kõik selle kuus köidet. Täna lõpetasin viimasena ilmunud uue esimese köite ja sain sellega kõik kuus köidet loetud. Kolme hilisema aja kohta käivat köidet lugesin käsikirjana, kolme hiljem ilmunud vanema aja köidet raamatust.

Esimese köitega venitamise miinus on, et arvatavasti mõni üliõpilane oleks tahtnud seda lugeda enne ülikooli lõpetamist, teiselt poolt pikem viimistlemine võib teose kvaliteeti tõsta. Igal juhul värsket köidet lugema hakates mõtlesin, et see on üks meeldivamaid köiteid, varem olid mul head mälestused seoses viienda köitega.

Leidsin siiski ka seda, mida oleksin toimetamisülesande korral parandanud. Kõige rohkem puudusi märkasin seoses joonistega. Ülikoolis olen õppinud ja varem trükitud kaartidelt näinud, et Balti paisjärve lõpp saabus seoses sellega, et tekkis ühendus ookeaniga ja järvevesi hakkas ookeani valguma. Nüüd trükitud raamatu kaartidelt ei ole sellest aga eelteadmiste puudumise korral võimalik aru saada. Mõnel kaardil oli leppemärkides öeldud, mida on kaardil kujutatud, aga kaardilt endalt vastavat leppemärki ei leidnud. Teisel juhul oli kaardil küll kasutatud leppemärki, aga selle kohta polnud toodud seletust. Mõnel kaardil võisid küll leppemärgid ja kaart kokku langeda, aga selline peenike sigrimigri ei olnud jälgitav. Lõpu poole oli ühe kaardi leppemärkide seletus kirjutatud loetamatult pisikeses kirjas.

Varasemate köidete puhul olen kritiseerinud kriitpaberi kasutamist. Seda köidet lugedes leidsin natuke parema lugemismeetodi, et panin ühe raamatu otsa alla kõrgenduseks teise raamatu, et lambi silmapeegeldamist vähendada.

Keelevigu palju ei märganud, aga üks neist on mainimisväärne. Kirjutati, nagu ütlus „Tule taevas appi!“ võiks olla seotud ristiusueelse ajaga. Kirjapilt oli „tule, taevas, appi“. Olen küll koolis õppinud, et üte eraldatakse komadega, aga filoloogi sõnul kindlakujuliste väljendite puhul see reegel ei kehti.

Meie ülikoolikursusel ei olnud arheoloogia eriti populaarne. Tolleaegse poliitilise olukorra tõttu oli umbes pooltel kursusekaaslastel peaaineks lähiajalugu. Kui küsiti, kas kellelgi on ka arheoloogia, siis ei osatud mitte kedagi nimetada, teati vaid ühte, kellel see oli keskastmes. Seevastu on arheoloogia olnud populaarne minu sugulaste hulgas. Esimese köite nimeregistris on rohkem minu sugulasi kui muudel köidetel. Leidsin sealt vanavanaisa, vanaisa, kaks vanaonu ja onu. Lisaks on ka muid tuttavaid. Arheoloogilistel kaevamistel on käinud ka selliseid minu sugulasi, keda pole raamatus mainitud. Ise olen suvitanud hulgas asulates, mida raamatus on arheoloogiliste leidude asukohana mainitud – Peedu, Vehendi, Kõmsi ja Plaani. Minu vend on suvitanud Laheperas ja õde käis kaevamistel Udernas. Juttu on ka kodulinnast Tartust. Jõuga on tuttav selle poolest, et selle programmiväliste teadmiste põhjal mainimist pidas Kriiska minu eksamitöö parimaks kohaks.

Varem on trükitud muinasaja kaarte, kus kogu Eesti ala peale Hiiumaa on maakondadega kaetud. Raamatus toodud uue kaardi järgi ei asu aga maakonnad kõrvuti, vaid nende vahele jäävad metsa- ja sooalad. Sellega seostub mul veel üks lapsepõlvemälestus. Kui ma veel kaarti ei tundunud, aga olin erinevatest riikidest kuulnud juba juttude põhjal, joonistasin maakaardi, kus riigid ei paiknenud kõrvuti, vaid moodustasid üksteisest eemal asuvaid kaste, mille väravatest tuldi hobuserauakujuliste jalajälgedega välja, et riikide vahele jäävatel aladel võidelda. See uus Eesti maakondade kaart on tolle kaardi sarnane.

Raamatule täienduseks vaatasin pilte muuseumide võrgulehelt. Vaatasin läbi kõik pildid otsinguga ’Aivar Kriiska’ ja käändes otsinguga ’noorema kiviaja’ ning osa pilte otsinguga ’Ain Mäesalu’, lisaks katsetasin veel mõnda vähem vasteid andvat otsingut. Muuseumipiltide üle ma mõtlesin pikemalt kui raamatu omade üle, raamatu puhul keskendusin teksti üle mõtlemisele.

0 vastukaja: