Kõndisin Pikal tänaval. Seal oli üsna palju rahvast. Nägin kahte miniseelikuga inimest. Ma ei vaadanud paljaid jalgu, aga nägin need hetkega ära. Üks poiss hakkas minu lähedal karjuma. Tema suust võisid lennata koroonapisikud. Koroonapisikutega pidi eeskirja järgi olema kahe meetri kaugusel, aga tema oli ainult poole meetri. Nähtavasti oli tal vaja valju häält teha, et suure seltskonna teised liikmed tema juttu kuuleksid.
*
Üks laps ronis mööda treppi. Keelasin teda, et kukkumine tuleb kergelt. Laps ronis mööda seina üles. Ütlesin talle, et ega ta putukas ei ole. Siis vaatasin, et ma eksisin, ta on küll putukas. Laps leidis minu taskust kommi. Lapse isa andis mulle kommi tagasi. Pakkusin seda lapse isale uuesti, et võibolla ta annab selle siiski lapsele söömiseks. Lapse isa ei tahtnud. Mõtlesin, et on ohtlik kellelegi kommi pakkuda, võidakse hakata pidama kommionuks. Mõtlesin, et nad tegid õigesti, et kommi vastu ei võtnud, sest olen hoidnud samas taskus koroonapisikutega kindaid. Avastasin, et mul pole taskus üks, vaid neli kommi. Olin pannud iga kord kommi esialgu taskusse ja siis unustanud seda süia. Olin justkui ka kuulnud lauset: "Neli kommi taskus," aga polnud siis veel ei teadnud, et see on tõepärane ja käib minu kohta.
*
Raidväli oli jutustanud kirjalikult ühe loo. Selle lõpus esines jaapanikeelne lause, mille tähendust ma ei teadnud. Nüüd hakkasin seda sõnaraamatuga tõlkima ja paistis, et mõte tuleb selgelt välja. Ma polnud veel kõiki sõnu järele vaadanud, aga tundus, et lauseks tuleb: "Mõte rändab mälestuste kinos." Mult oli enne küsitud, mida see lause tähendab. Olin vastanud, et ma ei tea, see on võõrkeeles. Aga nüüd selgus, et ma oskan selle ära tõlkida.
0 vastukaja:
Postita kommentaar