"Tuna" 4/2020

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 4/2020.

Tiina Saluvere avaldab ja kommenteerib Johannes Vares-Barbaruse kirju Johannes Semperile. Nende kirjavahetust on juba varem raamatus avaldatud, aga kirju on juurde leitud. Ei olda kindlad, kas Vares sooritas enesetapu või mõrvati, aga nüüd avaldatud materjalid viitavad sellele, et tal paistsid olevat enesetapumõtted. Elust väsimist seletatakse sellega, et tal polnud enam aega luuletada, aga luuletamist pidas ta tähtsaks. Minu meelest Stalini ajal ei pruugitud ka erakirjas kõiki mõtteid täielikult lahti kirjutada. Luuletamisvõimaluse puudumine võib sümboliseerida üldse maal sõnavabaduse vähenemise kahetsemist. Kui Nikolai I ajal sai ilukirjanduses rohkem öelda, siis oli ka Stalini ajal kergem ilukirjandusele viidata. Vares on kirjutanud Stalini ajal nüüd trükitud luuletuse, mille tegelane ei tunne rõõmu Nõukogude võimu saabumisest, vaid leiab, et tema elu on varem parem olnud ja et see tegelane suri juba enne, kui teda tabas gripp.

Jaak Valge arvustab koos Krista Aru raamatut Jaan Tõnissoni kohta ja Kalle Muuli raamatut Artur Sirgust. Valget ei häiri Aru poolehoid Tõnissonile, vaid see, kui mõni autor rõhutab erapooletust, oskamata ennast kõrvalt vaadata või teema vastu piisavalt huvi tunda. Olen ülikooli kursusetöös kirjutanud, et minu töö on erapooletu, aga see polnud minu enda välja mõeldud, et peab erapooletu olema, vaid nii oli mind õpetatud. Ilmselt kui oleks Valge juhendajaks võtnud, oleks õpetatud teisiti. Kui järele mõelda, siis kõik ülikooli õppejõud ei püüdnud erapooletuid loenguid pidada, aga need õppejõud ei rõhutanud ka ülikooli ajal seisukohtade võtmise tähtsust.

Silver Loit kirjutab maailmasõdadevahelistest Eesti-Poola suhetest. Teadsin, et Poola-Leedu suhted olid väga halvad, aga nüüd sain teada, et ka Poola-Läti suhted olid halvemad kui Poola-Eesti omad, sest ka Poolal ja Lätil oli ühine piir ja see tekitas ka nende vahel piiritüli. Praegu seatakse Euroopa Liidus eesmärgiks, et kõik liikmesriigid teeksid omavahel koostööd, aga tol ajal olevat olnud konkurents, kas Eesti saab paremini läbi Poola või Rootsiga. Eesti olevat eelistanud häid suhteid Poolaga Eesti-Leedu suhetele, sest Poola on suurem. Uuemal ajal Linnart Mäll tahtis, et just väikerahvad omavahel sõbrad oleksid. Olen lugenud, et Hendrik Sepp pidas ajaloos Rootsi võimu Poola võimust paremaks.

Piret Lotman kirjutab samuti esimesest Eesti ajast, täpsemalt Eestisse saadetud jesuiidist. Ilmselt selles artiklis oli koht, kus väideti ekslikult, et Eesti saatis Vatikani suursaadiku. Silver Loit kirjutab samas numbris usutavamalt, et maailmasõdade vahel oli Poola uutest riikidest ainus, kes saatis välja suursaadikuid, sest see oli tol ajal veel suurriikide privileeg. Kontrollisin üle ka Eero Medijaineni raamatust „Saadiku saatus. Välisministeerium ja saatkonnad 1918-1940“.

Mitu artiklit on arhiivindusest, sealhulgas Eva Näripea kirjutab filmiarhiivist. Ta mainib, et enne Teist maailmasõda Lätis ja Leedus filme ei säilitatud ning Eesti ei säilitanud kõiki filme. Mõtlesin, et kui seda ei teinud riiklik arhiiv, siis ilmselt filmi autori kodus olid filmid alles, kuni ta elas. Nõukogude ajal Uku Masingu raamatuid ka ei trükitud, aga tema käsikirju levitati ja paljundati. Juttu on sellest, nagu olen ka Sulev Vahtre ülikooliloengus kuulnud, et sarnasteks ajalooallikateks on peetud filmi-, foto- ja fonoallikaid. Mõtlesin, et fotodel on sarnasust ka maalidega, aga fonoallikas on neist ainsana täiesti liikuv. Foto seisab kogu aeg paigal ja ka filmi saab seisma panna. Liikumatule helile seevastu sarnaneks kõige rohkem vast monotoonne undamine, aga see on juba ajas kulgev protsess.

Mait Kõiv kirjutab Vana-Kreeka sümpoosionidest, millest oli juttu ka tema ülikooliloengus. Klassikokkutulekul mult küsiti vist teistsuguse sõnalõpuga, mida tähendab sümpoosium Vana-Kreeka moodi. Kui ma ei eksi, siis need peaksid siiski olema sama päritoluga sõnad, aga kreeka keel eelistab ühtesid ja ladina keel teisi sõnalõppe.

Janika Kronberg kirjutab essee koha peal Kalju Lepikust ja teeb oletusi, mis oleks juhtunud, kui ajalugu oleks läinud teisiti. Enn Tarvel ja maleklubis kohatud ajalooõpetaja Puis pole selliste oletuste tegemist õigeks pidanud, aga vähemalt ilukirjanduse taustaga inimestele on see ehk rohkem lubatud. Essees viidatakse minu isale, et Kalju Lepik sai enne Nõukogude võimu täielikku lõppu Eestit külastades targemaks, sest varem oli lubanud mitte külastada. Meie keskkooli kirjandustunnis arvas üks õpilane, et Lepiku nooremana kirjutatud luuletused on head, hiljem ta olevat tahtnud midagi veel kirjutada, aga polevat enam nii hästi osanud. Peeter Tulviste arvas Gustav Suitsu kohta samuti, et parim oli tema esimene luulekogu, kuid ei seletanud hilisemat kvaliteedilangust rumalamaks mineku, vaid sellega, et hiljem tahtnud ta kogu professori tarkuse luuletustesse sisse panna.